Kohtla-Järve jäi jälle vahele

ERIKA EISENBERG,      06. veebruar 2002




Kaks jaanuaripäeva kestis Arnold Rüütli visiit Ida-Virumaale. Presidendipaar külastas piirilinna Narvat, tuhast tõusvat Sillamäed, käest lastud Narva-Jõesuud, oli suurtööstur Vähi juures Silmetis ja põlevkivikontserni peastaabis Jõhvis. Kohtla-Järve jäi aga jälle vahele.

Sillamäel külastas president oma kaaskonnaga eesti kooli, linna raamatukogus kohtus maakonna juhtidega. Narvas kohtus ta kohalike ettevõtjatega, Ühispanga kontori juhatajaga. Eesti Energia juhid tutvustasid presidenti eesseisvate probleemidega ja ettepanek kaasata energeetika arengusse kodumaine kapital leidis Rüütli heakskiitu.
Teise päeva pärastlõunal oli presidendi korteezh põlevkivimeeste peamaja ees Jõhvis. Kuigi lehes ei teatatud kellaaegu ega muud infot visiidi kohta (kardetakse meid kirde-eestlasi nii hirmsasti või siis peljatakse hoopiski, et tuleb ilmsiks Rüütli populaarsus), kogunes rahvast hulka. Taheti uut presidenti oma silmaga näha, imestati kui väike kaaskond tal on, teati rääkida et Uus ei salli kantõlgu, lehvitati talle ja tema prouale.
Keegi oli näinud Ingridit Jõhvi hooldekodu külastamast, seda peamist Jõhvi linna peamist "turismiobjekti". Maja, kuhu pandi magama tohutu raha, asja on sinna aga vähestel, sest 3-4 tuhat krooni kuus välja käia pole just paljudel. Nüüd seisab viiekorruseline maja pooltühjana, hõivatud on ainult kaks korrust.
Pikisilmi ootas presidenti oma linna ka Valeri Korb - Kohtla-Järve linnapea - ootas aga asjata. Programmikoostajad olid nn. kõige suurema üksuse ära unustanud. Poleks arvanud et uus, st meie kõigi president jätkab Ida-Virumaal sedasama marsruuti, mille sooritas praegu oma traataia taga kuldset elu nautiv Meri. Igatahes suure pettumuse valmistas see paljudele.

Ega seal ainult paadialused ja kisakõrid ela, nagu teile ehk sisendada püütakse. Seal on põliselanikke küll ja küll nii eesti kui vene rahvusest, ja neile mõlemile tehakse seal väga liiga. Monopolid on kõri kinni nöörinud kõigil ja mis kõige hullem, aina uusi ja aina ogaramaid projekte kavatsetakse ellu viia. Linna juhte Toompeale ei lasta, maavanem nendega ei arvesta. Ja see läheb juba ka uute riigijuhtide arvele, sest oodatakse ju muutusi neilt. Kohapealsed tegelased jätkavad aga Kolmikliidu vaimus.
Ega presidendi nõunikud - nii uued kui endiselt kaasavaraks saadud - teagi et Kohtla-Järvet juhtida on raskem kui Jõhvi linna. Jõhvit "õitsvaks oaasiks" muuta on hoopis lihtsam, sest see on väike ja kompaktne. Kohtla-Järvele on "külge poogitud" üksteisest kaugel asuvad laostunud linnaosad - Sompa, Viivikonna, Ahtme, Tammiku. Sealt on viimse aja suure tuhinaga likvideeritud kõik tööd andvad ettevõtted - kaevandused, karjäärid, ühtlasi ka teenindus ja kaubandus. Ja seda kõike riikliku põlevkivi arenguprogrammi põhjal. Inimesi aga nii ruttu likvideerida pole kahjuks õnnestunud.
Ei tea, kas maakonnajuhid rääkisid presidendile, kes on siin regioonis tänase eluga rahul. Selgitame. Need, kes kunagi oma elus tööd pole teinud ega kavatsegi teha ja kehtiv kolmikliidu sotsiaalpoliitika annab selleks hiilgavad võimalused. Need tööpõlgurid on rahul ja muidugi on elu ilus ka üüratute palkadega juhtidel.
Luusijad panevad end tööbörsil aktiivselt kirja, neil kompenseeritakse korterikulud täielikult, makstakse elatusraha, ja nad naeravad korralike inimeste üle, kes oma naeruväärse sissetuleku juures peavad ka korteri eest maksma, kellele midagi ei kompenseerita ja kellele see kõik mõjub äärmiselt alandavalt.
President on aga sunnitud delikaatse inimese kombel jätkuvalt kuulama maavanema ilukõnet, siinsete pangapoiste sõnakõlinat ja kaevanduste sulgejate heietusi energeetika arendamisest. Nemad on lähetatud siia täitma endise valitsuse majandusprogrammi, ja seda need mehed ka teevad. Et rahvas ägab, ei lähe neile korda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)