Surma hinda küsi elavatelt

JAANUS KÕRV,      03. november 2004


Oleme võõral maal kaotanud järjekordse Maarjamaa poja.
Kaotame igal aastal kümneid Eestimaa poegi, kes heidikutena kellelegi korda ei lähe, olgu nende hulgas kas või kahekordse kõrgema tehnilise haridusega inimene, kes oma päeva rahvusraamatukogus veedab, üle mõistuse kõrgema matemaatika ülesandeid lahendades, ja öö pangaautomaatide soojuse armust hommikusse tukub. Tõsi küll, teda pole me veel kaotanud.
Umbes nõnda mõtiskles üks mu hea kolleeg päeval, mil traagiline teade Iraagist Eestimaale jõudis.
Loomulikult on siiralt kahju toitja kaotanud perest ja isata jäänud lapsest. Kuid külma reaalsusega võttes on rahuvalve vabatahtlik, mille eest ka korralikku tasu makstakse. Kuna eestlaste missiooni piirkond kuulub keskmise ohtlikkusega tsooni, siis peame olema valmis kõige kurvemaks. Ehk teisisõnu: relvakandjasse on hukkumine paratamatusena sisse kodeeritud.
Kuid kas meil oli ikka nii väga vaja Iraagile "sõda kuulutama" tõtata? Kuulutamise hetkel vist küll, sest et välisministri pateetilisusest niisked silmad muud moodi talitamise kategooriliselt välistasid. Võinuks arvata, et teisitimõtlejaid tabanuks riigireeturi saatus. Mida me oleme tänaseks oma kaasakilkamisega saanud: kaks hukkunut, rida haavatuid ning teadmise, et mingit hirmurelva pole sel moslemite maal polnudki …
Tänaseks hakkab Iraak üha enam meenutama Vietnami, kus jänkid võitsid kõik lahingud, kuid kaotasid sõja.
Seepärast on üsna õõvastav jälgida meie n-ö armee juhtide tõsimeelset arutelu teemal, kui paks peaks soomuki põhi ikkagi olema, et inimelusid säästa? Kui seekord räägiti 50–100 kg lõhkeainekogusest, siis võib kindel olla, et järgmisel korral pannakse kaks korda suurem kogus ja pauguauku mahub terve vedur. Viha ja vahendeid iraaklastel jätkub, sihikindlust samuti, kui juba omasid kümnete kaupa Allahi manu kaamelikarja saadetakse.
Fluidum, millesse mähituna peaasjalikult ameeriklaste ja brittide kopterid-tankid naftamaale saadeti, on ammugi hajunud, asemele on asunud veri ja surm.
Väidetakse, et eestlastel olevat kohustus kaasa lüüa. On öeldud ka seda, et kaasalöömine annab võimaluse meie ehitusfirmadele saada suuri ja häid lepinguid Iraagi ülesehitamisel. Nõnda siis elu ärielu vastu.
Ehk piisanuks tõepoolest NATO liikmeks astumisest, sest päris kindlasti oli Eesti militaarliidu hingekirja saamine ning tänu sellele vene karu kõrvale pesa tegemine maiuspalaks, mida idanaabrid kunagi alla ei neela.
Ehk piisanuks ka tingimusest, et Eesti suudaks rahvuslikust koguproduktist 2% kaitsekulutusteks välja venitada. Või äärmisel juhul võinuks piirduda ka "sõja kuulutamisega".
Võime ju muidugi omamoodi uhkust tunda oma poegade üle, kes on võõrsil elu jätnud, kuid uhkust tahaks tunda ka selle üle, et meil prügikastipoegasid ei oleks, kes oktoobrikuus ainuüksi Tallinnas võitluses külmaga neli oma saatusekaaslast on kaotanud. Neile pole aga vägivaldne surm sisse kodeeritud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)