Ärgem varjakem elukibedust!

Aleksander Kõrgesaar,      01. november 2006


Meil leidub lihtsameelseid, kes vastutustundetu sõnavahuga kaasa lähevad, et karjääri teha.
Näiteks ajalehtedes soovitatakse noortel peredel ehitada oma kodu. Kuidas nad saavad seda teha, kui Eestis palk ja hinnad on räiges vastuolus? Kui ka kakskümmend aastat kehva toitu süüa ja kultuuri tarbimata elada, ei jätku tavalisel tööinimesel tänases Eestis maja ehitamiseks raha, sest keskmine elamukene läheb juba maksma vähemalt kaks miljonit krooni. Kui aga võtaks laenu ja teeniks seda eluaeg tasa, siis noortel peredel polekski õiget elu.
Ega talupidajate hakkamasaamine pole kiita. Eesti riik ei ole soosinud väiketalusid ja vastavalt Euroopa Liidu karmidele nõuetele tehti ots peale ka mõne-lehma-pidajaile.

Eluõnn on meid viinud Euroopa Liitu, kus keskmine pension küünib umbes 15000 Eesti kroonini, kuid siin on see oma kuus korda väiksem.
Pole mõtet varjata, et meie tavainimesed elavad vaeselt ja paljud on sunnitud välismaale tööd rügama minema. Ei oska ette arvata, millal tuleb see aeg, kui Eesti inimene jõuab Eestis oma eluga Euroopa keskmise tasemeni.

Hiljuti istusin tee ääres pingil ja vaatasin käsitsi üles konksitud kartulivagusid; katsusin oma vaevatud selga ja oigasin... Üks möödaminev koolilaps tuli ja istus mu kõrvale, vaatas mulle otsa ja lausus: „Küll see tänapäevaelu on raske, võtab kohe oigama!"

Mõtlesin: kes on temale seda elutõde rääkinud?

Peaksime lastele rääkima kõigest, mis on ja mis on olnud. Ka sõjavaremete taastamisest, kolhooside tegemisest ja küüditamistest, GULAG-ist ja natside vangilaagritest, inimeste mõrvamistest erinevate võimude ajal. Ei ole mõtet midagi varjata, rahva mälu peab edasi kestma. Nii nagu ta sajandeid on kestnud.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)