Eesti nahk viidi turule USA ja Venemaa abistamiseks

Tõnis Siim,      01. detsember 2004


USA poliitikat ülistavas kirjutises „Liitlasele lubamatu mälukaotus" väidab Juhan Aare, et USA meile osutatud teenete osas ei tohiks me lubada endale mälukaotust ega ebakindlust liitlaskohustuste täitmises. „Isegi sel juhul mitte, kui kõige selle hinnaks on lahinguväljal hukkunud sõjaväelased." (SL Õhtuleht, 6. november)
Kahjuks ei saa Aare aru, et USA vajaks rohkem väikeriigi head nõuannet kui väikerahva jäägitut ja kriitikavaba eneseohverdamist. Sellest on kirjutanud professor Rein Raud jt.
2001. aasta 11. septembri ekstsessile eelnesid kuid väldanud palestiinlaste ülestõus ja enesetapurünnakute lained. Igale enesetapuvõitlejate rünnakule järgnes Iisraeli märksa jõulisem kättemaksuaktsioon. Kui Juhan Aare ja teised eesti poliitikud tahtnuksid USAle tõeliselt head teha, siis võinuksid nad G. W. Bushile õigel ajal märku anda, et araablaste vastuaktsioonid võivad USA senise Lähis-Ida poliitika jätkumise korral ka USAd ennast tabada.
Demokraatia ja inimlike väärtuste seisukohalt võib USA poliitilisest praktikast leida rohkesti näiteid topeltstandardite kasutamisest. Saksa linnade vaippommitamine ja Euroopa ühe kultuuripealinna Dresdeni hävitamine vahetult enne sõja lõppu üksnes terror terrori nagu kunst kunsti pärast põhimõttel seab bin Ladeni ja palestiinlaste terroriaktid märksa madalamasse suurusjärku.
Professor Jüri Uluots ja eesti rahvuslased lootsid 1944. aasta vastupanu organiseerimisel Atlandi hartas kirjapandud lubadustele. Kuid juba 1943. aasta novembris toimunud Teherani konverentsil andis USA tollane president nõusoleku säilitada Stalini Venemaale selle sõjaeelsed piirid. Vastutasuks lubas Stalin pärast sõjategevuse lõppu Euroopas tulla USAle appi sõtta Jaapaniga.
Kuna Jaapan oli 1943. aasta lõpul sõjaliselt veel tugev vastane ja a-pommi siis veel meisterdati, saab Balti „kärbeste" tähtsama ürituse nimel ohverdamist isegi mõista. Kuid raske on mõista seda, miks niisugusest otsusest ei teatatud sõbralikule „kärbsele", kellel lasti USA ja Inglismaa päästvale sekkumisele lootma jäädes 1944. aasta kaitselahingutes verest tühjaks joosta. Tallinna suurpommitamine märtsis 1944. aastal osaliselt USA ja Inglismaa lennukitega käis risti vastu tolleaegsetele lootustele lääneliitlaste abile.
Kui OSCE Helsingi 1975. aasta lõppaktist hindas Lääs selle inimõiguste osa, siis NSVLile oli selle olulisemaks punktiks USA ja teiste Lääneriikide tunnustus NLiidu läänepiiride seaduslikkusele. Balti riikidest pärit valijate häälte püüdmiseks jätkasid USA presidendid samal ajal aga Balti riikide annekteerimise mittetunnustamispoliitikat.
Kriitilistel perestroika ja gorbimaania aegadel toetasid USA ja Inglismaa liidrid jällegi Gorbatšovi NSVLi terviklikkuse säilitamise ponnistusi.
USA võimukandjate näpunäited Eesti keeleseaduse muutmiseks ja Lihula samba likvideerimiseks kuuluvad juba värskemasse aega.
Arusaama, et Eesti ühinemine NATOga toimus mitte niivõrd kaitseks Venemaa minevikurünnakute vastu, kuivõrd Venemaa tõhusamaks abistamiseks tema tulevikuhädades, saab ainult tervitada.
Kuid kas selle eesmärgi pärast peab Iraagi sõjas kriitikavabalt nn liitlaskohustusi täitma, on küsitav.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)