Ühe vana saarlase maise teekonna vaevane lõpp

Minu isa oli täiesti tavaline maamees. Elas Saaremaal oma maamajas, unistas kõrgelt, tahtis palju ette võtta. Veel vanas eas hakkas uut maja ehitama. Kuid ühel päeval kukkus ta puu otsast alla, ja nii õnnetult, et oli tükk aega teadvuseta. Kedagi läheduses ei olnud, kes oleks saanud teda aidata või arsti juurde viia. Mingi aja pärast isa aga toibus, ja häda ei olnud justkui midagi. Kuid ajapikku hakkas ta kuidagi veidralt käituma: muutus nagu teistsuguseks ja jutt kiskus kahtlaselt segaseks. Sai siis pöördutud psühhiaatriahaigla poole, kus aga arvati, et veider käitumine ei ole kukkumise tagajärg, vaid pigem pikaajaline protsess, mille käigus on isal arenenud dementsus, skisofreenia ja veel mingid ebamäärased psüühikahäired. Pea uuringuidki ei peetud vajalikuks teha. Võib-olla tõesti oli see vaid juhus, et haigus arenes välja just peale kukkumist...?

Kui isa 2015. aasta sügisel juba teist korda Tallinna psühhiaatriahaiglas viibis, ei andnud arstid enam paranemislootust. Vastupidi – isa tervis näis ainult hullemaks minevat. Ta oli äärmiselt rahutuks muutunud, käis muudkui ringi, paigutas asju ühest kohast teise, nägi luulusid, ajas segast juttu. Kuna arstid olid seisukohal, et teda ei annagi enam ravida, näis olevat ainuõige lahendus paigutada ta erihooldekodusse.

Sotsiaal-bürokraatiline kadalipp

Kuid selleks tuli läbida hirmus kadalipp, ja ütlen etteruttavalt, et lõpuni selle teekonnaga ei jõudnudki. Esmalt pidin hakkama isale eestkostjaks, et oleks üldse võimalik mingeid asju ajada. Selleks tuli teha kohtule avaldus, kuna eestkoste vajaduse üle otsustab kohus. Läks mitu kuud, enne kui minu taotlus ükskord rahuldati. Kohtul oli aega maa ja ilm. Haiglal seevastu oli tuli takus.

Vahepeal oligi isa viidud Tallinnast üle Jämejala haigla pikaravi-osakonda, kuid ka seal ei tahetud teda väga kaua sees hoida. Öeldi, et ta ei vaja ravi, vaid hooldust. Õigupoolest ei osanudki Jämejala tohtrid öelda, mis isal täpselt viga on ja milliste ravimitega teda ravida tuleks. Rohud, mis talle seal sisse söödeti, olid pigem „igaks juhuks“. Niisiis määrati tärmin, millal peab isa haiglast ära tooma. Aga kuhu ta siis viia, oli juba iseküsimus.

Kui kohus oli mind lõpuks eestkostjaks ära määranud, hakkasin kohe uurima erihooldekodusse paigutamise võimalusi. See osutus täiesti omaette katsumuseks. Nimelt on erihooldekodusse saamiseks nõutav, et isikul oleks koostatud rehabilitatsiooniplaan. Täitsin siis kõigepealt taotluse selle plaani saamiseks. Minu taotlus aga lükati tagasi põhjendusel, et minu isale ei ole määratud puuet, mis on aga rehabilitatsiooniplaani koostamisel üks eeltingimusi. Täitsin siis puude määramise taotluse. Mingi aja pärast, kui puue lõpuks määrati, täitsin uuesti taotluse rehabilitatsiooniplaani koostamiseks. Otsus võttis muidugi aega nagu ikka, aga lõpuks sai ta vähemalt tehtud. Mulle saadeti nimekiri asutustest, kes selle plaani koostamisega tegelevad koos nende lähimate vabade aegadega.

Jämejala haiglal samal ajal aga ei olnud võimalik enam oodata; isa väljakirjutamise kuupäev oli juba määratud. Minult nõuti, et otsiksin talle sobiva hooldekodu. Ütlesin, et ma alles tegelen erihooldekodusse paigutamise küsimustega, kuid haiglast kinnitati, et kuna isa käitub rahulikult, siis tuleb ta toime ka tavahooldekodus. Hakkasingi siis otsima hooldekodu, kuhu võiks isa ajutiselt paigutada. See osutus aga raskemaks, kui oskasin arvata. Selgus, et koha saamine on tõeline defitsiit, piirkonnast sõltumata. Hindadest ma üldse ei räägigi.

Kas ei oleks loogiline, et inimesel on hooldekodu kulud võimalik katta oma pensionist? Paljudes teistes riikides just nii ongi. Aga meil tuleb kaks või isegi kolm korda endal juurde maksta. Kust see raha siis võtta tuleb?

Sellele vaatamata on hooldekodud ülerahvastatud. Uurisin võimalusi mitmekümnetest hooldekodudest üle Eesti, igal pool öeldi olevat pikad järjekorrad.

Õnneks tuli haigla mulle appi ja leidis lõpuks ise ühe vabade kohtadega hooldekodu Helmes, kellega oli väidetavalt isegi meie saabumisaja juba kokku leppinud.

Läksin siis isale Jämejalga järele, et ta Helmesse viia. Isa oli vahepeal äratundmatuseni muutunud. Ta oli kohutavalt kõhn, füüsiliselt nõrk, kurnatud ja kuidagi apaatne. Jutt oli ikka segane, veel rohkem kui enne. Ta ei küsinud kordagi, et kuhu me nüüd sõidame. Kui Helme jõudsime, selgus, et seal ei teatud kokkuleppest haiglaga ega meie tulekust mitte midagi. Kummaline, sest isegi haigla saatekirja peale oli märgitud, et isa läheb Helme hooldekodusse. Õnneks kohti neil oli, nii et tagasi meid ei saadetud.

Niikaua, kui isa Helmes viibis, tegelesin mina erihooldekodusse paigutamise küsimusega edasi. Võtsin ette rehabilitatsiooniplaani koostavate asutuste nimekirja ja hakkasin uurima, kus seda kõige lähemal, aga põhiline, kõige kiiremini teha saaks. Kuna isa viibis Helmes ja mina ise Tartus, eelistasin Tartu asutusi. Kuid üsna mitmelt poolt sain eitava vastuse. Ühes asutuses leiti, et minu isa ei ole neile sobilik sihtgrupp, teisest öeldi jälle, et neil ei ole pakkuda ööbimisteenust.

Kolmas asutus oli kõige hullem – mind pandi kuuks ajaks ootele. Nimelt öeldi seal, et mu isal ei olevat tehtud hindamist, mis peab aga enne rehabilitatsiooniplaani koostamist kindlasti olemas olema. Sellega aga tegelevat pensioniamet. Kui ma siis viimasega ühendust võtsin, öeldi seal, et nende andmebaasi ei ole veel jõudnud vastavaid andmeid, mille alusel saaks hindamist sooritada. Paluti oodata ja lubati ise tagasi helistada. Jäingi ootama.

Haigus süvenes üha

Vahepeal tekkisid isal Helme hooldekodus igasugused jamad. Ta haigus aina süvenes. Personal kurtis, et ei saa temaga enam hakkama, sest ta olevat ülirahutu ja puhuti agressiivne. Mul polnud mingit lahendust pakkuda, lootsin vaid, et kõik kuidagi laabub. Kuid just päev peale seda, kui olin järgmise kuu tasu (600 eurot, ettemaksuga) hooldekodule ära maksnud, sain teate, et isale oli Helmes kutsutud kiirabi, millega viidud ta Jämejalga. Nii et hooldekodule sai makstud raha mittemillegi eest; lepingus oli kirjas, et juba tasutud summat ei tagastata. Öeldi vaid, et nemad tasuvad haigla arve. See paraku osutus tegelikult valeks, sest isal oli haigekassakindlustus ja juurde maksta ei tulnud midagi.

Samal ajal ootasin ikka veel teadet pensioniametist, mida ei tulnud ega tulnud. Kui juba kuu aega oli mööda läinud, võtsin lõpuks ise uuesti ühendust. Sain vastuseks, et neile pole ikka veel andmeid tulnud, ilma milleta ei ole võimalik hindamist teostada. Ma palusin, et äkki nad saaksid siis uurida, milles asi ja kui kaua sellega veel läheb. Lubasid, et teevad seda. Mõne aja pärast helistati mulle sotsiaalkindlustusametist ja öeldi, et minu isale ei olegi vaja enam eraldi hindamist teha, et kõik, mis tarvis, on juba olemas, nii et võib kohe hakata rehabilitatsiooniplaani koostama.

Rehabilitatsiooniplaan on kõige tähtsam!

Võtsin siis taaskord ühendust selle viimase rehabilitatsiooniplaani teenust pakkuva asutusega, tollesamaga, kes oli mulle sellest hindamisest rääkinud ja kelle pärast olin pidanud kuu aega ootama. Ütlesin, et kuna mingit hindamist ei olegi vaja, tahaksin tulla kohe plaani tegema. Kuid nüüd öeldi sealt, et neil puudub tegevusterapeut, kes on selle plaani koostamisel vajalik isik, ja et pöördugu ma kellegi teise poole.

Mis mul üle jäi – tuli ette võtta järgmine asutus, sedakorda siis Tallinnas, kuna seal oli lähim vastuvõtuaeg tulekul. Sain nendega õnneks kokkuleppele, nii et isa tuli transportida Tallinna. Kui ma Jämejala haiglast küsisin, kas saaksin isa mõneks ajaks Tallinna viia, öeldi: „Jah, palun, aga meile tagasi ta enam ei tule!“

Saime siis Tallinnas selle protseduuri, mis kujutas endast paaritunnist vestlust, ära tehtud. Mingit kohapeal ööbimist ei olnudki vaja. Plaani koostamine ise pidi aga aega võtma vähemalt kuu. Meil paluti varuda kannatust. Hoiatati ka, et erihooldekodude järjekorrad on üldjuhul paari aasta pikkused, kuigi mõnikord võib esimene koht vabaneda juba poole aasta pärast. Nüüd aga kerkis otseloomulikult esile küsimus, et mis isast senikauaks saab.

Lootsin Helme hooldekodu peale, et ehk võetakse ta sinna tagasi. Kuid ei – neil olevat juba koht käest antud. Hakkasin siis ruttu uurima teiste kõikvõimalike hooldekodude võimalusi, kuid tulutult. Mitte kusagil ei olnud vabu kohti. Kuna mingit muud võimalust ei olnud, tuli isa jätta mõneks ajaks koju. Kodus oli ta äärmiselt rahutu: kõndis ühes toast teise, käärid pidevalt peos, lõikus asju puruks, sodis ja rikkus toitu, tegi oma hädasid nurkadesse ja asjade sisse, magas väga vähe jne. Valitses oht, et ta võib vigastada nii ennast kui ka teisi või midagi muud meeletut korda saata. Oli selge, et kodus on temaga võimatu hakkama saada, kuna tal puudus praktiliselt igasugune kontroll oma tegevuse üle. Ta vajas väga kindlat järelevalvet ja ööpäevaringset hoolitsust.

Kuid kust seda siis saada, kas tuleb tõesti niimoodi oodata aastaid, enne kui järjekord ükskord temani jõuab?

Hooldekodudel erinevad võimalused

Uurisin vahepeal erinevate hooldekodude võimalusi intensiivselt edasi. Lõpuks leidsingi koha Hellenurme hooldekodus, kus olevat suisa erihoolekandeosakond. Mida veel tahta, parimat lahendust annab otsida! Seal pidid olema kõik vastavad arstid jm teenindav personal. Viisingi isa Hellenurme. Ta paigutati ühte tuppa koos ühe teise härrasmehega. Isa ei paistnud muidugi üldse eriti aru saavat, kus ta on ja mis ümberringi toimub. Minust jäi ta enda ette põrnitsedes voodile istuma. Läksin teise hoonesse lepingut sõlmima. Olin mingis mõttes väga rahul, sest see asutus tundus nii hästi sobivat, personal paistis äärmiselt sõbralik. Isast oli muidugi kurb, aga see oli hetkel parim lahendus, mida tahta. Niisiis olin parajasti lepingut sõlmimas, kui sisse tormas meeleheitel sanitar ja teatas, et nemad ei suuda teda kinni hoida. Nimelt oli hakanud isa paljajalu trepist alla minema, lükanud eest kõik, kes talle tee peale ette jäid, teatanud, et tema läheb Saaremaale – oma koju. Mind rahustati, et küll nad saavad temaga hakkama, neil olevat teisigi skisofreenikuid, kellega tulevad kenasti toime. Lubati, et õhtul tuleb arst ja isa saab vajalikud ravimid sisse.

Läksin koju. Hetkel ei saanudki nagu enam midagi teha. Tuli oodata rehabilitatsiooniplaani valmimist. Vahepeal täitsin avalduse rehabilitatsioonil käimise sõidukulude hüvitamiseks, mille jaoks oli riigilt ette nähtud teatav summa. Seda raha aga mulle ei antud.

Mõtlesin, et saan nüüd vahepeal veidi puhata, aga ei. Kõige hullem asjaajamine alles nüüd lahti läkski.

Isa ei olnud Hellenurmes üldse pikalt olnud, maksimum üks kuu, kui sain teate, et meiega soovitakse lepingut lõpetada. Põhjuseks toodi isa võimatu käitumine. Ta olevat paigutatud üksinda kolme inimese tuppa, kuna kellegi teisega ei saavat teda koos hoida. Mööbel koos kõigi muude asjadega olevat toast välja viidud, sest isa lõhkuvat kõike, mis ainult kätte satub. Teda varitsevat suur oht vigastada nii ennast kui ka teisi. Samuti olevat ta mitmeid kordi üritanud teadmata suunas põgeneda. Igal juhul kästi mul talle otsida „sobiv koht“. Sest kuigi neil endil on küll erihoolekande osakond, puuduvat seal tugevdatud järelevalve.

See uudis võttis mind üsna sõnatuks. Kust ja mil moel leida siis praegu seda „sobivat kohta“, kui kogu asjaajamine seisab alles rehabilitatsiooniplaani koostamise taga, mille alusel alles saab inimese erihooldekodu järjekorda panna?

Kuna aga isa käitumine muutus ikka tõsiselt hulluks, kerkis esile veel üks võimalus – paigutada ta kinnisesse asutusse eelisjärjekorras ehk kohtu määrusega. Selleks tuli taaskord kohtule avaldus teha. Küsimus võeti menetlusse, advokaat käis kohapeal isa üle kuulamas, kogus infot. Aga kohtus – nagu teada – võtavad kõik toimingud tohutult kaua aega, kuigi avaldusse sai juurde lisatud märge, et asjaga on kiire.

Kõige kiirem oli teadagi Hellenurme hooldekodul, kes tahtis isast võimalikult ruttu vabaneda. Juriidiliselt oli neil selleks ka täielik õigus, sest meie leping oli lõppenud. Ja nii nad muudkui survestasid mind, et tuleksin isale järele ja viiksin ta minema. Aga kuhu? Ei leidunud lihtsalt kohta, kuhu sellises seisundis inimest paigutada. Kodus ei oleks ju teda kuidagi hoida saanud, tavahooldekodudes ka mitte. Kõige rohkem tundus ta hetkel vajavat haiglaravi. Kuid kõikides haiglates, kellega ühendust võtsin, öeldi, et niisama lihtsalt neile küll ei saa. Haiglasse saamiseks on vaja seda, toda ja kolmandat, pealegi ei olevat hetkel kusagil vabu kohti – ka neil olla järjekorrad. Kohti leiduvat ainult nendele haigetele, kes tuuakse kiirabiga. Palusin siis Hellenurmet, et kas nad saaksid isale kutsuda kiirabi. Sain aga vastuseks, et nemad ei saa seda teha (miks, see jäigi mulle arusaamatuks; põhjenduseks toodi vaid, et kiirabi ei tule lihtsalt luulude peale välja), aga et tulgu ma ikka talle järele ja kutsugu näiteks ise tee peal kiirabi. Mul tekkis muidugi küsimus: kui kiirabi kutsun mina, et kuidas nad siis „lihtsalt luulude peale“ välja tulevad? Vastust ma sellele ei saanudki.

Terve see olukord tundus mulle kuidagi liiga jabur. Aga kuna ma ei osanud midagi ette võtta, siis ma lihtsalt ei läinud isale järele. Leping hooldekoduga oli juba mõni aeg tagasi lõppenud. Mind survestati ikka edasi, ähvardati, et kui ma talle järele ei tule, siis ta lihtsalt sõidutatakse hooldekodu autoga koju – kasvõi poollagunenud majja Saaremaal. Transpordikulud pean tasuma loomulikult mina. Palusin, et hoidku teda enda juures vähemalt niikaua, kuni kohus otsuse teeb. (Kuigi samas ei olnud sugugi kindel, mida kohus otsustab; ja isegi, kui ta määratakse kinnisesse asutusse, kas siis leiab kohe vaba koha jne.) Sain aga vastuseks, et see ei ole võimalik, kuna teised kliendid on ootel ja nad tahtvat veel teha enne remonti toas, mille mu isa olevat ära rikkunud. Arve lõhutud inventari ja remondi eest saadetavat aga mulle.

Rehabilitatsiooniplaan oli kaotanud mõtte

Kui poolteist kuud pärast Tallinnas-käiku lõpuks kauaoodatud rehabilitatsiooniplaan valmis, oli see juba kaotanud igasuguse mõtte. Esiteks, kuna inimese saatus oli nüüd kohtu käes, siis see plaan ei olnudki enam määrav. Teiseks: plaanis oli näiteks kirjas, et isa tuleks panna lugemisringi, näidata telerit ja lasta tal pärast loetu/nähtu üle arutleda; eesmärgiks kaasata ta ühiskondlikku tegevusse. Kuid mis tegevusse on võimalik kaasata inimest, kes täiesti kontrollimatult tõmbab seintest välja pistikupesi, on agressiivne ja ohtlik nii endale kui teistele? Sest selle poolteise kuuga oli olukord tunduvalt hullemaks läinud – isal näis olevat kadunud viimanegi mõistuseraas. Kõik oli hiljaks jäänud.

Vahepeal esitasin veel kohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, et ehk õnnestub seeläbi olukorda kuidagi päästa. Lisaks tõstatasin küsimuse: kas ja miks peab inimene, kes oma tegudest aru ei anna, enda lõhutud inventari ise kinni maksma? Ehk kas tõesti pean mina kui eestkostja vastutama kõige eest, mida mu isa meeltesegaduses korda saadab?

Nii see kui paljud teised küsimused olid õhus, kui Hellenurmest äkki teatati, et isa olevat kokku kukkunud ja viidud kiirabiga Valga haiglasse. Põhjus – sisemine verejooks. Mõne päeva pärast isa suri. Tõenäoliselt tüsistunud maohaavandite tagajärjel. Tema sisehaigust ei oldud mitte kusagil varem uuritud. Kusjuures kiirabiga olevat ta viidud kõigepealt Tartusse haiglasse ja sealt edasi Valka. Sest Tartus ei olnud vabu kohti.

Nüüd on isal lõpuks koht olemas. Saaremaal. Kaarma kalmistul. Oma vanemate kõrval.

PIRET KUUB

Jaga |