Eestlased ei tea, mida õieti tahavad

Muide, meie praegused diplomaadid on puha endised kommunistid. Näiteks kirjanik Jaak Jõerüüt, kes olnud kõige süngemal stagnaajal Kirjanike Liidu juhatuse sekretär. Kirjanike Liidu komparteilastest juhid olid ka Enn Vetemaa ja Vladimir Beekman. Kõik nad ahju? Või nende asemel hoopis vene lapsed? Need tiblade omad? Keda ja kuhu ikkagi?

Pooled kommunistidest olid eestlased

Jah, eestlasi oli Nõukogude Eesti kommunistide seas umbes pool, seega viiskümmend tuhat. Kogu maailmas kuritegelikuks kuulutatud sovetkommunismi pole me ometi suutnud kahekümne aastaga arukalt hukka mõista. Just nimelt sovetkommunismi, mis seisis inimeste kinnihoidmises „raudse eesriide" taga, nendelt liikumis- ja sõnavabaduse äravõtmises. Ideoloogilises surves, kui iga andeka looja võis ideoloogilise sotsrealismiga maatasa teha.

Seda survet on tundnud endal peaaegu kogu meie eliit, aga ometi ei ole vabas Eestis kuulutatud moraalselt vastutavaks kõiki selle kuritegeliku partei liikmeid, vaid kõigest mõned neist.

Kui lihtsameelsed mässajad kisendavad „Kommarid ahju!", siis peavad nad kahjuks silmas vaid isiklikke vihamehi, mitte kommunistlikku režiimi. Juhul, kui see oleks teisiti, ei vastutaks nende arvates Nõukogude Eesti kommunistlike kuritegude eest vaid mõni isik. Ja enamasti ikka keskerakondlane, kes pole olnud isegi mitte tipp-nomenklatura, vaid on pigem püüdnud vabadusajal päästa neid unistusi, mida Rahvarinne algatas. On naeruväärne hädaldada laste vaesuse üle, ülistades parempoolsust, mis Eestis võtab kahjuks üha valelikumaid ja silmakirjalikumaid vorme.

Meie parempoolsed ei viljele heategevust

Parempoolsete miljonäride heategevus on Eestis paraku lapsekingades. Karta on, et keskerakondlaste poolt astmelise tulumaksu kehtestamisel koliksid paljud praegused „venevastased" hoopis elama Venemaale nagu kuulus prantsuse komödiant.

Mitmed Eesti endised tippkommunistid on aga tõepoolest rikastunud, näiteks Indrek Toome. Hiljuti võisime „Eesti Ekspressist" lugeda, et ta traumeeris KGB-le aruande allkirjastamisega noort Hans H. Luike, kellel vähemalt on oma ajaleht, kus seda lugu avaldada.

Kommunistliku režiimi poolt traumeeritud oleme aga peaaegu kõik, olgu parteitud eestlased või venelased, aga Keskerakond ei koosne enamjagu mitte neist, vaid pigem niisugustest inimestest, kes püüavad meie lihtrahvast veidigi kauem elus hoida. Mis mõtet oleks veel „parempoolsel" eestluse kuulutamisel, kui pool rahvast välja rändab ja teine pool nälga sureb?

Inimõiguste eurovolinik Nils Muižnieks imestab: „Hämmastav, et Eesti valitsusel on nii vähe andmeid laste vaesuse kohta." Ja lisab, et Eesti on alla kirjutanud Euroopa sotsiaalhartale, kus on paika pandud teatud miinimumstandardid - need tulevat tagada kõigile inimestele ja Eestis olevat olemas riiklik inimõiguste kindlustamise struktuur.

Jah, meil kõigil on õigus toidule ja normaalsetele elamistingimustele, aga meil ei ole õigust mõttetult kisada „Kommarid ahju!", kui me kogu režiimi hukka mõista ei suuda, vaid näägutame vaid üksikuid kommuniste, samas teisi ülistades.

Tõsi see, kes meist tahaks oma sõpra ahju saata? Seega me pole suutnud oma minevikusse ausalt suhtuda, sest laulame kiitust „sovetlikule" parempoolsusele, et meie lapsi edasi näljutataks, meie vanemat põlvkonda sandipensioniga alandataks, meie õpetajatele ja arstidele korralikku palka ei makstaks, iga „venemeelne" häbiposti löödaks. Parempoolsete isamaalised jutud eetikast ja moraalist on muutunud tühjaks sõnakõlksuks.

Arvamuste avaldajate mõttestambid

Luuletaja Jüri Leesment väidab sellegipoolest „Eesti Päevalehes" (28.03.13): „Üha enam paistavad Reform ja Kesk kaklevat kaksikutena, kes on üles kasvanud kommunistist kasuisa käe all. Ehmatav on ka IRL valedemerre vajumine. Sotside sotsiaalpoliitika põhisuundi toetades häirib mind nende ülepüüdlikkus nii venelastele kui euroliidule pugemises."

Neis ridades on resümee eesti rahva viimase aja mõttestampidest, sest Keskerakonna soovitud astmeline tulumaks erineb reformistide „liberalismist" samavõrd nagu vaese pensionäri tulu uusrikka omast. Ja samavõrd erinevad on ka palganumbrid, mida makstakse meie pangajuhtidele, kelle kasuisa oli endine kommunist Siim Kallas, või meie õpetajatele ja arstidele. Eesti „kaksikud" on kahjuks tihti täiesti erineva maailmavaate, sissetuleku, eluloo ja isegi kodumaaga. Niisugune on juba kord meie vaevaline ja ikkerohke ajalugu.

Loomulikult ei saa Leesment mööda ka põhistambist - „venelastele pugemisest". Teema, mis on Eesti Vabariigi lõhestumise tegelik põhjus. Järelikult pole iseeneslikku lahendust loota ka meie „poegade põlvkonda", millesse Leesment usub, sest murrangujärgsed koolilapsed on kahjuks üles kasvanud just nimelt rahvusvaenu õhutamise õhkkonnas. Õhkkonnas, mis on muutnud Keskerakonna üleüldiseks rünnakuobjektiks. Ja rünnaku põhjus pole mitte mure laste ja vanakeste või „kommarite" pärast. Ajage ahju ikka kõigepealt oma „kommaritest" sõbrad ja tulge alles siis naabrite õuele lõket tegema!

Tiblad pakkigu kohvreid!

„Tiblad pakkigu kohvreid!" - nii kõlab teine inimvaenulik loosung. Ja ometi me ei taha, et kogu Euroopa peaks meid väikeseks natsivabariigiks. Mõnitame tänini Kirde-Eesti umbkeelseid, muudame vene koolilapsi vaenlasteks läbimõtlemata koolireformiga. Rääkimata sellest, et sõimame parteituid venelasi „okupantideks", veeretades võõrkeelsetele kaaskodanikele Nõukogude Eesti kommunistliku süüasja ja pannes seega hoopis vähemusrahva vastutama eestlastest kommunistide asemel.

„Tiblad pakkigu kohvreid!" on järelikult sama silmakirjalik loosung nagu „Kommarid ahju!". Ei taheta meil panna riiklikul tasemel vastutust kandma kõiki kommuniste ega taheta lõpetada ka sõbrustamist rikaste venelastega, kes elavad sama hästi kui rikkad eestlased. Kannatajaks on Eesti Vabariigis ainult lihtrahvas, olgu eestlased või venelased, sest meie parempoolsusel pole sajanditepikkust ajalugu, mis koputaks rahaahnete miljonäride südametunnistusele ja soovitaks teha heategusid - kas või kannatustenädalal, mida tähistasid hiljuti luterlased, aga tähistavad ka õigeusklikud, kellele see jõuab kätte maikuu alguses.

Eestlased visatud vaesuse ahju

Ometi jään uskuma oma rahva arukusse isegi pärast seda, kui kannatustenädalal ühes Kanal2 „Reporteris" protesteeris suur osa helistajatest selle vastu, et Eesti Vabariik peab maksma kahjutasu neile venelastele, kes polnud Euroopa kohtu arvates süüdi rahvarahutustes (2007), mis tekkisid endise EKP sekretäri Andrus Ansipi soovist „Tundmatu sõdur" enneaegselt minema kanda.

Ma jään uskuma vaikijatesse, kes pole veel otsustanud, kas helistada või mitte, lahkuda või mitte... Valik on meie! Ja vale vastuse puhul oleme oma vaesusahju tõesti ise ära teeninud.

Mida me siis tegelikult tahame? Kas tõesti ikka veel veidralt sovetlikku ja venevihkajalikku parempoolsust, mille inimvaenulikke vilju me juba üle kahekümne aasta „naudime"? Või tahame lõpuks ometi midagi inimlikumat, arukamat, mõistlikumat? Aga seda saame ainult sel juhul, kui muutume ka ise veidi inimlikumaks, arukamaks, kaastundlikumaks ega ühine enam silmakirjalike loosungite või mõttestampidega.

REET KUDU, kirjanik

* Toimetuselt: Teet Kallas astus komparteisse pärast KGB poolt peedistamist 1978. aastal. Astus koos Toivo Tasa ja Rein Saluriga, ning kirjanikud astusid komparteist välja enam-vähem kollektiivselt 1990. aastal.

[esiletõste] Mis mõtet oleks veel „parempoolsel" eestluse kuulutamisel, kui pool rahvast välja rändab ja teine pool nälga sureb?

Jaga |