Millal ja milleks on õige aeg?

Tiina Tamman,      09. märts 2005


Veebruari lõpus teatati uudistes, et "kaks kaitseliitlast viisid ära soomuki". Katsusin seda ette kujutada. Soomuk, ka siis, kui see on maha kantud ja paljas vrakk, ei ole ju kassipoeg, et paned põue ja viid ära. Soomuki äraviimist ei saa nähtamatult teha. Uudiste tegijaid äraviimise meetod ei paistnud aga huvitavat.
Märtsi esimesel päeval tuli uudis, et soomuk toodi tagasi. Nimetati vähemasti treilerit ja see aitas mul kuulajana asja usutavaks teha. Huvipakkuv oli samas Põhja prokuratuuri pressiesindaja reaktsioon, kui temalt küsiti, kas endine kaitseliitlane, kes soomuki tagasi tõi, tegi ka mingi avalduse või selgitas asja. "Praeguses uurimise staadiumis ei tahaks ma veel kommenteerida neid ütlusi, mida mees andis," ütles pressiesindaja.
Tahaksin kihla vedada, et nii nagu viljatonnide kadumise puhul, ei saa me kunagi autoriteetset vastust küsimusele, mida asjaosaline ise selgituseks ütles. Imestan isegi, et Margus Hansoni selgitust portfelli ja varastatud dokumentide kohta rahva ette lubati. Aga miks on meil selline salastamise maania, et me ei taha või ei julge öelda? See ju soodustab igasuguste mitteametlike versioonide paljusust ja levikut.
Miks meil muidu on kahtlused isegi reisilaev Estonia hukkumise kohta, mis ikka ja jälle pinnale lahvatavad? Eriti raske on sellest maaniast aru saada kohtusaalis. Niigi kajastavad meie lehed kohtuprotsesse vähe, ent nendegi reportaazhide juures jääb uduseks, kes mida ütles.
Eesti keel võimaldab paljutki öelda umbisikuliselt ja 50 aastat vene aega ilmselt võimendas meis tahtmist väljenduda ebamääraselt. Nüüd aga oleme vabad ja iseseisvad ning meil ei ole ju selleks enam tarvidust. Liiati näikse inglise keel olevat nüüd eestlasele tähtsam kui vene keel. Miks ei laena me siis inglise keelelt kas või vahelgi selle mõttetäpsust, vaid piirdume ainult pealmise koore, selle läikivaga?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)