Nädala juubilar ALFRED MARSHALL 175

Mis siis läks nihu? Miks pole õnnestunud maailmast vaesust kaotada? Miks suureneb üha rohkem ebavõrdsus ja kihistumine vaatamata sellele, et riikide roll majanduses on suurenenud? Ja lõpuks – miks on kommunistlik Hiina läinud majanduses mööda kapitalistlikust USA-st?

26. juulil 1842 sündinud inglane Alfred Marshall on majanduses sama kuulus mees nagu tema eelkäijad Adam Smith (1723-1790) ja David Ricardo (1772-1823). Ta oli omal ajal üks mõjukamaid majandusteadlasi terves maailmas. Tema loodud on teooriad nõudluse ja pakkumise vahekorra ning hinna kujunemise kohta – need on seniajani turumajandusliku majandusmudeli aluspõhimõtted. Marshalli 1890. aastal ilmunud raamat „Principles of Economics” (Majanduse põhimõtted) oli pikka aega Inglismaal kõige olulisem majandusõpik.

Marshall on hinna kujunemise põhjuste kohta öelnud, et seda võib võrrelda kääridega, mille puhul võib jäädagi vaidlema, kumb pool lõikab paberit, ülemine või alumine – sama lugu on hinna kujunemisel nõudluse ja pakkumisega.

Briti majandusteadlaste põlvkonda võib kokkuvõttes pidada imemeesteks, sest tänu nende teooriatele vaba turu ja kaubanduse ning varasemast suurema kaubavahetusega seoses õnnestus algul Suurbritannial ja hiljem kogu Läänemaailmal tõusta maailmas vaatamata väiksele rahvaarvule kõige võimsamaks majanduslikuks jõuks. Enne seda oli maailma majandust valitsenud rahvaarvu poolest kõige suurem Hiina. Alles siis, kui Hiina läks möödunud sajandi lõpus üle turumajandusele, õnnestus läänemaailmale järgi jõuda ja mööda minna. Olgu veel lisatud, et Nõukogude Liit läks turumajandusele üle hiljem kui Hiina ja maksis sellega lõivu – nõukogude majandus ei saanudki jalgu alla. Hiina on aga näidanud, et ka kommunistlik ühiskond võib olla majanduslikult edukas, kui rakendada turumajanduslikke põhimõtteid. Mis omakorda näitab, et iga ühiskonnakorraldus on jätkusuutlik, kui toimida turumajanduse, ehk siis briti õpetlaste välja töötatud teooriate järgi.

Aga miks siis suureneb ühiskonnas kihistumine ja miks ühed rikastuvad ja teised vaesuvad? Marshallist sai majandusteadlane pärast seda, kui nägi Inglismaal suurt vaesust. Ta hindas üle kõige inimesi ja tahtis neid aidata. Tema jaoks oli kõige tähtsam kapital see, mis on investeeritud inimestesse. Ehk siis haridusse. Marshall pidas teadmisi kõige võimsamaks tootmisvahendiks.

Marshalli puhul võib öelda, et ta tegi ära suure töö, aga see polnud veel kaugeltki täiuslik. Kaasaja jaoks on olulisem see, mis tuli pärast Smithi, Ricardot ja Marshalli. Laias laastus jagunes majandusteooria kaheks: ühelt poolt tuli Marshalli õpilane John Maynard Keynes (1883-1946), kes pooldas riigi suuremat sekkumist majanduslikesse protsessidesse. Keynesi õpilane on nobelist Paul Krugman – mäletate, see kes soovitas Eestil kärbetest loobuda ja kellega astus seepärast tulisesse vaidlusse president Toomas Hendrik Ilves. Teine teoreetikute põlvkond pooldab riigi sekkumise asemel vaba turgu, nn turumajanduse maagilise käe teooriat - seda koolkonda esindab Milton Friedman (1912-2006).

Kui võrrelda omavahel riike, siis Soome on järgimas keinsistlikku lähenemist, kus riik sekkub agressiivselt majandusse, näiteks läbi maksustamise ja avaliku sektori palkade. Eesti on viimastel aastakümnetel talitanud Friedmani teooria järgi, kus maksud on madalad ja riigi sekkumine majandusse väike. Mõlemal lähenemisel on omad plussid ja miinused. Kui maailmamajandusel läks hästi, olid eelised Eestil, aga kriisi ajal on paremini toime tulnud Soome. Kriisi ajal on Eestis suurenenud selliste inimeste hulk, kes ei tule toime. Tavaliselt põhjustab selline olukord rahutusi ning radikaliseerumist, nagu on näha praegu USA-s. Eesti puhul on aidanud välja Soome, kuhu raskes majanduslikus seisus inimesed on saanud elama ja tööle minna ning lihtsate, ettevalmistust mitte nõudvate töödega teenida mitmekordset Eesti keskmist palka.

Nii Eesti kui USA puhul on saanud probleemiks asjaolu, et kriis on veninud väga pikaks. See on kestnud juba kümme aastat ja kestab tõenäoliselt veel aastaid. Eesti küll reageeris kriisile kiiresti ja kärpis kulusid, aga maailmas laiemalt käitusid riigid vastupidiselt ning panid raha juurde. Isegi USA-s võeti kõvasti laenu - USA on end mässinud samamoodi laenudesse nagu Kreeka. Riikide laenukoormus on plahvatuslikult kasvanud ning see vähendab majanduskasvu väljavaateid. Eesti jaoks tähendab see, et ettevõtetel pole kuhugi oma kaupa müüa.

Samal ajal aitas riikide laenuvõtmine säästa kodumajapidamisi hullemast, sellisest pankrotilainest ja kinnisvaraturu krahhist, mis juhtus Eestis. Majandusel lasti Eestis suurel kiirusel vastu seina kihutada, nii nagu see juhtus eelmise ülemaailmse kriisi ajal 100 aastat tagasi. Tookord riigid ei sekkunud ja see viis massiliste rahutuste, radikaliseerumise ja maailmasõjani. Nüüd võeti eelmisest kriisist õppust ning riigid võtsid osa koormusest enda kanda. Eestis aga langes kogu kriisi mõju kodumajapidamiste õlgadele. Eesti-suguse vaba turu puhul elavad inimesed kriisi ajal oma säästudest ning kriis ongi paljude inimeste säästud ära söönud. Eesti jaoks juhtus kõige hullem, nagu ennustas Paul Krugman, et jäädaksegi kärpima.

Eesti riiki on juba 10 aastat õhemaks lihvitud ja see protsess jätkub. Eesti jaoks on sellise arengu puhul traagiline asjaolu, et koos kärbetega jääb vähemaks nii töökohti kui inimesi. Eesti jääb nii jätkates tühjaks. See on ka põhjus, kui tuua paralleel Marshalli teooriatega, miks Eestis väljaspool Tallinna kinnisvara hinnad langevad – kui inimesi jääb vähemaks, siis nõudlus langeb ning hind kukub. Kinnisvara hinna langus omakorda paneb inimesi lahkuma, sest paljude majapidamiste jaoks on kinnisvara kõige olulisem investeering ja inimesed ei talu pikaajaliselt selle investeeringu väärtuse langust.

Kas aga Eesti jääb alatiseks tühjaks? Jällegi, Marshalli nõudluse-pakkumise teooria järgi nii ei juhtu. Kui pakkumine kuivab kokku, siis hinnad langevad peaaegu nulli ning see ahvatleb kindlasti mõne aja pärast uusi tulijaid. Euroopas otsitaksegi praegu kohta, kuhu paigutada sisse rännanud miljonid inimesed. On selge, et Lõuna-Euroopasse ja Prantsusmaale ning Saksamaale kõik ära ei mahu ning sinna kõiki ei tahetagi. Inglismaa on end lukku pannud, piirid tahavad kinni panna ka Kesk-Euroopa riigid ning kõrge elatustasemega Põhjamaad. Eesti, kus maapiirkondades on kinnisvara hinnad juba praegu madalad ning vabu elamisi ja maad küllaga, on kindlasti ahvatlev piirkond tulijate ümberasustamiseks. Kuivõrd Eestis jääb inimesi vähemaks ning paljud piirkonnad on juba päris tühjad, siis pole uutele tulijatele oodata ka suuremat elanike vastuseisu. Eurorahade eest korda tehtud promenaadidel, külakiikedel ja kergliiklusteedel tulevikus võssa kasvada ei lasta. Eesti-suuruses Hollandis elab ligi 20 miljonit inimest. Tulijate kasuks räägib asjaolu, et loodus tühja kohta ei salli. Eestil on ka laiemas plaanis raske vastu vaielda, sest Euroopa Liitu on vaja, seda eelkõige julgeoleku seisukohalt. Kui Eesti Euroopa Liidust välja astub, siis ähvardab Venemaa. Praegune ränne on alles algus. Kliima soojenemise ja sellega seotud toiduprobleemide tõttu oodatakse lähiaastatel Aafrikast Euroopasse kümneid miljoneid inimesi ning nad paigutatakse ümber tühjaks jäänud kohtadesse. Võib prognoosida, et paarikümne aasta pärast elabki Eestis mitu miljonit inimest nagu ennustas IRL-i endine esimees Margus Tsahkna. Neist enamus on Aafrikas sündinud eestlased.

Inno Tähismaa

Jaga |