Rahutus inimeste viimse rahupaiga pärast

Ega Tallinna aukodanik emeriitprofessor Mati Hint oma avalikus pöördumises Tallinna linnavalitsuse ning Tallinna linnavolikogu Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide poole (Kn 16.06.2010) asjata käsitlenud ka viimse rahupaiga õigust.

Professor Hint kirjutab: „Kogu Eesti ühiskond teab, missuguseid mahhinatsioone sooritati üleminekuperioodil ja omandireformi käigus korteritega Tallinnas. Oleks masendav, kui midagigi sellesarnast hakkaks uue ringina korduma Tallinna surnuaedades."

Aga juba ongi, eriti praegusel masuajal, juhtumeid, kus lühikest aega hooldamata, ning isegi mälestuskivide või ristidega hauaplatsid on antud korduvkasutusse.

Leian, et see pole mitte ainuüksi linna ega linnavalitsuse, vaid üha enam ka kirikute probleem. Me ei ela enam nõukaajas. Meil on enamasti kiriklikud matusetalitused, iga-aastased kalmistupühad jne. Kõik see peaks kujundama  väärikat suhtumist viimsesse rahupaika.

Paraku pean taas meenutama oma Tartus elanud tädi Alviine lugu. Tädi ütles mulle: „Ära muretse, mind matab pastoriproua!" Juhtus aga nii, et matusetalitusest omakseid ei informeeritud ja tädi maeti minu vanavanemate hauaplatsile nagu asotsiaal, ilma ühegi lilleõieta. Kirjutasin sellest 18. detsembri 1999. a Sõnumilehes ja ajalehes Eesti Kirik 12. jaanuaril 2000 pealkirja all „Korter halastuse eest". Selles sai öeldud: „Kui samm on vanadusest töntsiks jäänud ja jalad ei vii enam kirikusse, pakutakse kodust piibli ettelugemist või kutsutakse koguni enda juurde elama. Aga ega seda hingeõnnistust ja halastust saa niisama, vastutasuks tuleb loovutada oma maja või korter, muust varast rääkimata."

Ma ei imestagi, et tädi Alviine hauaplats Valga Priimetsa surnuaias, mis jäeti täiesti hooldamata, läks juba 2009. aastal korduvkasutusse - ühe kauaaegse koguduseliikme mälestust ei peetud millekski.

Jaga |