Riigikogu ikkagi vajab palgareformi

Kas minu suhtumist ei mõjuta selline madal tunne nagu kadedus? Pean tunnistama, et ma pole kunagi kadestanud inimesi, kel on midagi rohkem kui minul. Kui mu vanast Ladast tuiskavad maanteel mööda mersud, bemarid ja leksused, ei tunne ma kadedust, vaid hoopis uhkust, et oskan oma sõiduvajadust rahuldada ressursisäästlikumalt. Kui kohtan inimest, kes on minust targem või võimekam, ei kadesta ma teda, vaid tunnen kahetsust, et nooruses elu liiga kergelt võtsin ja oma võimete arendamisse hooletult suhtusin.

Tänases ühiskonnas on palju ameteid, kus makstakse mitmeid kordi kõrgemat palka kui saab keskmine töötegija, alampalgast rääkimata. Iga firma või omanik talitab oma ressurssidega nagu kõige otstarbekamaks peab.

Riigikogu liikmetega on aga teine lugu. Kui rahvas on nende tööandja, siis peab rahval olema võimalus osaleda ka "palgaläbirääkimistes". Aga nad on ju ise rahva esindajad?! Tõsi, rahvas on rahvaesindajate hoolde muu hulgas usaldanud ühise suure leemepaja – riigieelarve, millest jagatakse nad kõigile lusikatäisi: pensionäridele, sõduritele,  ametnikele, õpetajatele jne.

Eesti rahvatarkus ütleb ka: "Jagajale jäävad näpud." See tähendab, et viisakas ja õiglane jagaja ei kahma endale suurimat kulbitäit ega kopsakaimat torditükki. Tihti võib ta ennast hoopis ära unustada. See ei tähenda kaugeltki, nagu peaksid Riigikogu liikmed ilma tasuta töötama. Nende palk olgu aga teiste ühiskonnaliikmete sissetulekuga mõistlikus proportsioonis. Teisisõnu, Riigikogu peaks kõiges, ka kulutamises, näitama rahvale positiivset eeskuju.

Riigikogulaste praeguse palga puutumatuse kaitsjad rõhutavad  rahvasaadikutöö erilist pingelisust ja keerukust. Kuid kui selle tööga juba esimesest päevast peale tuleb ilma igasuguse spetsiaalkoolituseta toime (mõnikord vaid keskharidusega) sportlane, laulja, näitleja või mõni teine erakondlik „häältepüüdja“, siis ei saa selles töös olla midagi nii erakordselt keerulist.

Igal inimesel on ööpäevas võrdselt 24 tundi, millest osa kulub paratamatult puhkusele ja  muude eluliste tarvete rahuldamisele. Niisiis ei saa ajaliselt keegi keskmisest neli korda enam tööd teha. Aga mahult ja sisult? Kahjuks on vaimse töö kvantiteedi ja kvaliteedi mõõtmine mõõtühikutega peaaegu võimatu.

Riigikogu liikmete puhul tuleb töötasu vaadelda kui kompensatsiooni  ühiskonnale vajaliku rolli täitmise eest. Palgale kaasneb veel ühiskonna tähelepanu ja lugupidamine, kui rahvaesindajad suudavad oma väärikust hoida ja kõiges rahvale näidata positiivset eeskuju. Ka selles, kuidas elada säästlikult.

Ma ei usu, et Eestis ei leiduks piisavalt aatelisi ja eetilisi inimesi, kes oleksid nõus neli aastat oma tööelust loovutama riigi ja rahva teenimisele tingimusel, et nende sissetulekud ei riiva sellesama rahva õiglustunnet.

ENDEL RIHVK, üks rahva hulgast, Tallinn

[fototekst]   KAS SIIN ALGABKI UUS "JÄÄAEG"? Riigikogu esimees ei pea võimatuks külmutada riigikogulaste praegused "keskmise" peal kosunud palgad ja hüvised 2011. aastani.

Jaga |