Urmas Arumäe: Miks ma vahetasin erakonda?

 Ma astusin IRL-ist välja 19. juulil 2009. Minu siiras soov oli taanduda erakondlikust ja suurest poliitikast. Kuna aga kohalik elu oma vallas huvitas mind endiselt, siis jäi selline kokkulepe, et jään kohaliku volikogu valimistel Viimsis IRLi nimekirja.

10. augustil toimunud IRL-i osakonna valimiskoosolekul täitsin kõik formaalsed kandideerimisdokumendid. 18. augustil saatsin agitatsioonimaterjalide tarvis vajalikud fotod, enesetutvustuse ning mõned valimisloosungid ja -lubadused. Peale seda muutus IRL passiivseks. Küsisin e-kirja vahendusel neilt korduvalt, kas olen omapoolsed kohustused täitnud ja kuidas valimisteks ettevalmistamine sujub. Nendele e-kirjadele  ei vastatud. 6. septembri pühapäeva hilisõhtul sain ebameeldiva üllatuse, mida ma ei osanud ka kõige halvemas unenäos ette näha. Mulle teatati 46 tundi enne kandidaatide registreerimiseks esitamise lõppemist, et ma „ei peaks olema Viimsi IRL valimisnimekirjas". Selline IRL-i poolne käitumine on ilmselgelt pahatahtlik ja suunatud sellele, et võtta minult seadusega tagatud kandideerimisvõimalus vallavolikogu valimistel. Tuleb rõhutada, et Viimsi tänase vallavanema allkirja kandvas 6. septembri e-kirjas on viited sellele, et minu valimisnimekirjast väljaviskamine on kooskõlastatud IRL-i eestseisuse ja IRL-i Harju piirkonna juhatuse „inimestega".

Kuna Eesti ühiskond on väga korporatiivne ja väike, siis on nii, et üksikisikule erilist kohta ei ole. IRLi selline käitumine tekitas minus esialgu viha, sest minu lastetuba ja moraal ei aktsepteeri sellist alatut käitumist ja seljataga susserdamist. Veidi järelemõelnuna (aega tegutsemiseks mulle ju praktiliselt ei jäetud) ja rahunenuna hindasin olukorda pragmaatiliselt ja leidsin, et kuna üksikisikuna Eestis edu ei saavuta ja üksinda vaenuliku süsteemi vastu ei saa, tuleb valida süsteem, millele toetuda. Antud situatsioonis oli valik lihtne.

Pöördusin 7. septembril Keskerakonna Viimsi osakonna esimehe poole ja mul võimaldati liituda Keskerakonna Viimsi valimisnimekirjaga ilma igasuguste tingimusteta. Sellist võimalust ma loomulikult kasutasin ja täitsin vastavad formaalsused. Järgmisel päeval, kui kandidaadid olid registreerimiseks esitatud, saime kokku ja arutasime tulevikku ja koostöövõimalusi laiemalt. Sain ka teada, et mind esitati Viimsi valimisnimekirja esinumbrina. See oli muidugi meeldiv uudis ja usaldusavaldus Keskerakonna Viimsi osakonna poolt. Vestluse käigus leidsime ühiselt, et tänapäeval Don Quijote kombel talitada on ebamõistlik. Et Keskerakonnal on mulle paljutki pakkuda ning et ka minul on erakonnale ja seeläbi ühiskonnale laiemalt oma panus anda. Lõime käed ja täitsin sooviavalduse Keskerakonda astumiseks.

Ma ei ole täna valmis vastama maailmavaatelistele küsimustele, ja kes see inimeste sisse üldse näeb, et kas üldse ja mida nad nendes kategooriates mõtlevad. Ma olen täiskasvanud inimene ja enam illusioonides ei ela. Elu tuleb võtta sellisena nagu ta on ja maailmaparandamise aeg jääb minu puhul varasemasse perioodi. Kui veidi mõistujuttu ajada, siis minu liitumine Isamaaga 1992. aastal oli armastusabielu. Aastal 2006 pettis Isamaa (tollal juba uue nimega Isamaaliit) mind Res Publicaga. Armastus sai otsa ja algas hall argipäev, mis lõppes lahutusega, ehk minu lahkumisega erakonnast 19. juulil 2009. Nagu selgus, üksinda on raske. Uus suhe Keskerakonnaga on oma algusefaasis mõistuseabielu - milleks see areneb, ei tea. Tähtis on pooltevaheline usaldus ja lugupidamine. Kuniks seda jätkub, on kõik hästi. Olen loomult sõnapidaja ja truu inimene - kui mängureeglites on kokku lepitud, siis mina neid ei riku. Tähtis on ka see, et minu perekond mõistab ja toetab mind.

Keskerakond on oma senise tegevusega näidanud, et on sõnapidaja, et hoolib tavalistest eestimaalastest ja hoiab omasid. See on julgustav ja sümpaatne. Kristlasena ja EELK Tallinna Jaani koguduse liikmena tahan rõhutada, et Jüri Ratase  ja Edgar Savisaare juhitud keskerakondlik Tallinna linnavalitsus on olnud ainus, kes on kirikut toetanud, ja seda väga jõuliselt. Viimane märkimisväärne samm oli kirikuhoone tasuta üleandmine linnalt koguduse omandisse. Ka see ei ole jäänud mulle märkamata. Varasematelt, väidetavalt kristlik-demokraatliku või konservatiivse maailmavaatega linnavalitsustelt, pole sellist mõistmist ega abi tulnud.

URMAS ARUMÄE

Artikkel on pärit Viimsi Keskerakonna valimislehest „Viimsi Postipoiss"

Jaga |