„Eestlased Kremlis” tegid globaalset ajalugu

URMI REINDE,      06. september 2006


Päev pärast presidendikandidaatide esitlust Riigikogus näitas ETV Juhan Aare täispikka dokumentaalfilmi „Eestlased Kremlis". Vahe nende kahe sündmuse tonaalsuses ning kontrast eesmärkides ja vahendites on hirmutav. Kõigele, mis aastail enne 20. augustit 1991 oli eestlastele tiivustav ja püha, tõmbas nüüdne augustilõpp vee peale.

Kui oleksime 15–20 aastat tagasi käitunud sama põikpäiselt nagu 2006. aasta presidendivalimistel, poleks tänast vabadust järgnenud, vähemasti niisugusel kujul mitte. Õnneks näitas Juhan Aare puust ja punaselt, et on oldud võimelised ka suuremaks kui kirutud saatus.

Mälu, mälu ja veel kord mälu

Juhan Aare ise ütleb Kesknädalale, et film „Eestlased Kremlis" jutustab ühest 15 aasta jooksul peaaegu maha vaikitud ajaloolisest episoodist, mil Eesti saadikud viisid Kremlisse oma ideed: Molotovi–Ribbentropi pakti tühistamine, suveräänsuse tunnistamine, isemajandamise saavutamine. Just nende kolme põhiidee levitamine viis Balti riikide ja Venemaa enda eraldumiseni Nõukogude Liidust.
Oktoobrist on film saadaval DVD-del ning VHS-kassettidel, millele on juurde trükitud faktoloogiline teave. See olgu vastus neile rohketele küsimustele, kuidas seda filmi meie puudulikus ajaloohariduses edaspidi kasutada saab.
Allakirjutanu sattus filmi vaatama koos noore põlvkonnaga. Ja noored ei lahkunud selle tunni jooksul teleka eest. Vastupidi, olles hariduse omandanud täielises Eesti Vabariigis, kinnitati, et paljugi oli seni teadmata, paljutki toimunust on alahinnatud. Üks põhilisi sõnumeid oli noortele see: kuhu kadus Venemaa? Et Venemaa lahkus ise samuti NLiidust, et välja toodi oma trikoloor ja et ka Moskva väljakutel vohasid rahvustunded.
On ilmne, et tänasel põlvkonnal on Venemaast ja venelastest õige äraspidine ettekujutus, mida „Eestlased Kremlis" pisutki õgvendada suudab. Vene demokraatiata, vene intelligentsi poolehoiuta olnuks meil sügav oht minna Jugoslaavia teed. Kuid koos mindi dialoogi veretut teed.
Inimlik mälu on piiratud. See nähtub ka kommentaaridest, mis on kirjutatud Aare filmi retsensioonidele päevalehtedes, autoriteks Rein Veidemann, Lauri Vahtre, Küllo Arjakas.
„Kuhu kadusid need Rüütel ja Savisaar, kes filmis tegutsevad? Mis on neist tänaseks küll saanud?" ahastatakse. Mõistmata, et täna on alles needsamad Rüütel ja Savisaar, kes lihtsalt ei saa kaasa minna praeguse palagani ega propagandaga – nii nagu nad ei saanud seda teha 15 aastat tagasi.
„Eestlased Kremlis" õpetab maailma vaatama mitte kõverpeeglist ja pöördvõrdeliselt, vaid mäluga ja aruga.

Eesti – üks osa maailma kommunismivastasest võitlusest

Aare sõnul pidasid filmi autorid oluliseks asetada tollased sündmused rahvusvahelisse konteksti.
„Me olime üks osa maailma kommunismivastasest võitlusest. Meie film räägib reaalsetest sündmustest sellel teel. Alates Poola „Solidaarsusest" 80ndate alguses ning Vatikani toetusest nendele protsessidele. Kolme Balti riigi roll oli selles võitluses väga suur."
Meie vahepealne ajalooteadvus on lähenenud neile sündmustele pealiskaudselt ja ühekülgselt, kinnitab Aare. „Jeltsini otsustele adekvaatseid selgitusi pole ju antud."
Filmi telg on Eesti saadikute kohtumine Gorbatshoviga. „Mõelgem ikka! Selle kohtumise salvestus on unikaalne, sest selliseid lindistusi ei lubata teha. Kas olete näinud Bushi või Thatcherit või Kohli mõnel töökoosolekul pikalt mingite probleemide üle arutamas? Tavaline on, et tehakse paar paraadpilti."

Globaalne ajalugu

Tegijad tahtsid taotleda mõistmist: miks sündmused arenesid just niisugusel viisil? Naljalt ei olegi maailmas räägitud, miks kõik ikkagi kokku kukkus. Nõukogude Liidu lagunemisest ei ole varem üksikasjalikku visuaalset käsitlust tehtud.
„1939. aasta Molotovi–Ribbentropi pakti sõlmimist ei saadud filmida. 20. sajandi suuri ajaloolisi pöördeid pole nii põhjalikult dokumenteeritud, sest ei olnud tehniliselt võimalik. Me oleme leppinud pealtnägijate mälestuste, kirjelduste või ümberjutustustega," räägib Juhan Aare. „Kuid neid sündmusi, mida meie näitame, on filmitud matemaatilise täpsusega. Videokaadrid on kõige usaldusväärsemad ajaloo fikseerimise vahendid. Kaadrid Balti ketist, Kremli kõnetoolist, saadikute lobby'st on hoopis teine asi kui lihtsalt meenutamine."
„Vabadus ei ole jumalik paratamatus," rõhutab Juhan Aare, kes jääb absoluutsele veendumusele, et eestlaste suurim võit oli saada liitlaseks Venemaa. Seda ei osanud ette näha mitte keegi maailmas.

Eestlased Kremlis ja Eesti presidendivalimised

Juhan Aare väitel on Eestis viimastel kuudel tekkinud talumatu olukord, mida ta nimetab psühhoterroriks eelkõige meie presidendi, aga ka tema toetajate suhtes.
„Psühhoterror tähendab, et presidendile poogitakse külge omadusi, mida tal pole. Niisiis – valet. Valet, millele keegi avalikult isegi ei reageeri. See on ühiskonnale väga ohtlik. Olgu president kes tahes, meil Eestis ei tohiks lubada psühhoterrorit mitte kellegi suhtes. Kahjustame sellega meie riigi mainet nii iseendi kui ka välismaa silmis.
Lossiskandaal puhkes aasta alguses. Hiljem on tõestatud, et suurem osa sellest oli väljamõeldis. Kes ja kus on selle eest vabandanud?
Eesti on asunud väga libedale teele. Ma ei kaitse isikut, ma kaitsen Eesti ühiskondlikus elus aktiivseid inimesi. Siin toimub mingi märatsemine, mis mõjub halvasti meie riigile tervikuna.
Kus on Avaliku Sõna Nõukogu? Miks ta vaikib? Faktid räägivad ju vastu sellele, mida väljaannete tegijad toodavad. See ei ole võimalik Soomes. See ei ole võimalik Rootsis."
Juhan Aare ütleb, et me eeldame arstidel, juristidel jmt elukutsete esindajail olevat oma eetikakoodeksid, omad head tavad, millest professionaal üle ei astu. „Eesti ajakirjandus on head tavad minetanud," tõdeb ta. Sellegipoolest tahab „Eestlased Kremlis" tuua eestlased välja presidendivalimisteks käima lükatud hüsteeriast, tuua tagasi reaalsesse maailma.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)