Kaos ja elanikkonna turvalisus

Kõrgete ametikandjate intervjuud ja arvamused rahustavad: ka halvima arengu vastu on meil välja töötatud efektiivsed kaitseplaanid. Nii et olgem mureta. Hädas tunned sõpra, ja sõbrad on meil võimsad.

Kõikide võitlus kõikide vastu

Kuna olen aastakümneid töötanud korrakaitse ja pääste valdkonnas, otsustasin ka oma arvamuse avaldada. Paraku ei ole see „igapäevase hurraa“ toonis.

Juba paarkümmend aastat tagasi pöörasid uurijad tähelepanu asjaolule, et nüüdisaegsete ühiskondade areng on muutumas. 1994. a avaldas ajakirjanikuna töötanud Robert D. Kaplan raamatukese „Tulemas on anarhia“. Põhiliselt vaatles ta Aafrika ja Ladina-Ameerika ühiskondi.

Anarhia levimise põhjustena märkis Kaplan juhtimisvigu ühiskondade elu korraldamisel, liidrite kompromissitut võimuvõitlust, nõrka sotsiaal-majanduslikku taset, ulatuslikku korruptsiooni, mis on muutunud omaette majandusharuks, samuti ka ajaloost päritud pingeid, usulist ja rahvuslikku sallimatust. Käib kõikide võitlus kõikide vastu. See annab hoopis kolmandatele osapooltele võimalusi oma eesmärkide saavutamiseks.

Tänaseks on see protsess jõudnud Euroopasse. Keegi on suunanud Euroopasse üle miljoni põgeniku. Kuidas? – see on iseküsimus. Põgenikud on toonud endaga kaasa massiliselt probleeme ja tekitanud meie maailmajaos kaose. Kellelegi on see vajalik, see on vahend eesmärgile jõudmiseks. Kaos ise on relv. Euroopa riikide juhid ei oska enam „ootamatult kaela sadanud“ probleemide puntraga toime tulla. Kõik toimib juba kaua riigijuhtidest sõltumatult. Seetõttu on sõnu palju ja tegusid üldse mitte.

Kriminaalne migrant

On üks vana ja aegadele vastu pidanud sotsioloogiline tõde – migrant on alati kriminaalsema käitumisega kui püsielanik. Mida rohkem on võõramaalasi, seda suurem on kuritegevuse lisandumise tõenäosus. Sellel on ka oma seletus, aga jätan praegu ruumi kokkuhoiu eesmärgil teema käsitlemata. Seega – massiline ja sisuliselt kontrollimatu migratsioon ähvardab eeskätt kohalike elanike turvalisust.

Teine põhitõde on selles, et migrandid püüavad alati luua oma etnilist kogukonda. Ühteviisi loob see neile turvalisema tunde, igapäevaselt elatakse nagu „kodus“. Teiselt poolt tähendab see nende endi üle mitteformaalsete võimumehhanismide tekkimist. Saabunute käitumine ja väärtushinnangud ei pruugi kokku langeda riigi õiguskorraga ja peremeesühiskonnas välja kujunenud tavadega. Ja see võib muutuda tõsiste konfliktide allikaks.

Migrantide ühiskond muutub kiiresti sõltuvaks oma etnilistest, usulistest või kuritegelikest liidritest. Linnaosad getostuvad. Seda võime juba näha multikultuursetes suurlinnades. Isegi politsei ei taha (ei julge!) öisel ajal sellisesse linnaossa minna. Seal kehtib oma kord, ning käitumisnormide rikkujatega ei tegele mitte kohtuvõim, vaid kohalikud „autoriteedid“. Nende otsused on „lõplikud ja edasikaebamisele ei kuulu“.

Kuna migrandid on tavaliselt madala haridustasemega, neil on puudulik keeleoskus ja nende käitumiskultuur rajaneb teistel väärtustel ja traditsioonidel, siis tähendab see ajaliselt kestvat kohanemisraskust. Neil on palju vaba aega. Tööd teha ei ole vaja, sest ülalpidamise tagab neid vastu võtnud riik. Migrantide ülalpidamise kulud kaetakse läbi riikide eelarvete, põhielanike poolt, kes seda oma suures enamuses sugugi teha ei taha.

Kauakestnud pime viha püsib

Migrandid toovad kaasa oma usulise ja rahvusliku sallimatuse migrantide teiste kihtide või ka põhielanikkonna vastu. Pime, kauakestnud viha ei kao mõne päevaga. Seda hoitakse vajaduse korral pidevalt hõõgvel. See on üks migrantide üle võimu hoidmise atribuutidest. Migrantide kogukonnad on tavaliselt suletud, võõraid sinna ei lasta. Sestap on informatsioon seal toimuvast üsna napp. Kõik vaikivad, kõik kardavad. Ekstremistlikud liikumised või usulised fanaatikud jäävad seetõttu politsei silma alt välja.

Sõjad Iraagis, Afganistanis, Jeemenis, Süürias, Liibüas on kestnud aastaid. Vaatamata välisjõudude sekkumisele pole sõjalist lahendust tulnud. Nende riikide traditsiooniline elulaad on pidevate lahingute tõttu muutunud suureks kaoseks. Majandus on hävitatud, kodud purustatud, sajad tuhanded hukkunud, miljonid põgenevad.

Juhtimine läbi kaose

Mis võis olla nende sõdade vallapäästjate eesmärk? Aga võib-olla oligi eesmärgiks just suur kaos, mis mõjutaks nende ühiskondade ja lähipiirkondade arenguid? „Puhast võitu“ ei olegi tarvis, sest see toob kaasa võitja kohustusi. Parem, kui segadus ja häving kestab – seda lihtsam on territooriume kontrolli all hoida. Juhtimine läbi kaose – just sellist moodust on osa analüütikuid pidanud efektiivseks mõjutamisvormiks.

Meie keelde on tulnud uus mõiste „hübriidsõda“. Mida see tähendab? „Hübriid“ tähendab värd, ristanderinevustega ese või nähtus. Hübriidsõjas ei pruugigi olla näiteks otsest relvastatud agressiooni. Ohverriiki võib halvata ka teistmoodi. Ühiskondliku rahu rikkumise esilekutsumiseks piisab vähesest. Tuleb aktiviseerida rahulolematuid. Oma ajaloostki teame, et isegi mõne mälestusmärgi teisaldamine võib tuua emotsionaalse väljaastumise. Tuleb luua ja hiljem survestada „valupunkte“.

Migrantide puhul on selleks rahvuslike erinevuste pidev toonitamine, emotsioonidel tuginevale põhjuseta märatsemisele õhutamine, pakutud elukorralduse suhtes rahulolematuse levitamine, noorte agressiivse käitumise õigustamine, migrantide totaalne vastandamine põhirahvusele. Meedia tegeleb pidevalt migrantide elu ja olme küsimustega; see omakorda radikaliseerib ka põhirahvuse käremeelsemaid kihte. Üllatuseks ei tohiks selline arengukäik küll olla.

Nüüd ongi välja kujunemas kaks konflikti osapoolt, keda peaks suutma vaos hoida riik. Aga kui valitsus on ise otsustusvõimetu või kui soovitakse meeldida välisjõududele? Ja milline peaks olema poliitika, mis võiks siduda üheaegselt nii migrante kui ka rahvuslasi?

Kui juhtub ka mõni ohvritega intsident, siis on tänavad protestijaid täis. Kohe on kohal ässitajad, korraldajad, juhtijad, varustajad – kõik need, kes annavad meeleavaldajatele eesmärgistatud sisu. Võib-olla on see alusetu spekulatsioon, ent me peame olema valmis selleks, et meie riigi sisekonflikt võib muutuda rahvusvaheliseks.

Võitlevate poolte ridadesse võib alati värvata radikaale, seiklusi otsivaid välismaalasi, ususõdureid, kindlameelseid fanaatikuid, kes ei põrka tagasi ühestki elajalikust teost. Ja selliseid sõdijaid jätkub.

Kaose korraldamisel on alati tegevad organisatsioonid, kes niisuguseid inimesi värbavad ja välja õpetavad, nende tegevust juhivad ja rahastavad, vajadusel loovad propagandatausta. Vale räägitakse õigeks ja õigus vaikitakse maha. Iseenesest ei juhtu tänavamassidega midagi – selliseid protsesse juhitakse. See ei olegi muu, kui juhtimine läbi kaose.

Kelle huvides, mis eesmärgil?

Ainult kelle huvides ja millise lõppeesmärgiga? Teame, et ka Euroopa riikidest lähevad noored mehed (ka neiud) islamisõduriteks. Millest nad kodumaal puudust tunnevad, mis on nende rahulolematuse põhjus? Ja milliste kogemustega nad sealt naasevad ühiskonda, mis juba kannatabki sisepingete all? Kui kunagi liikus kommunismitont mööda Euroopat, kas siis nüüd peame arvestama, et meid võib üllatada uus ja mitte vähem ohtlik ja kannatusterohke periood? Sümptomid on samad.

Ja veel. Kas meie siin Eestis oleme ikka valmis kiiresti muutuvateks olukordadeks? Näiteks kui mingi osa arvukatest migrantidest „juhitakse“ Eestisse. Kuuldavasti asub Euroopa Liit lähiajal just tsentraliseeritult suunama põgenikke liidumaadesse. Kas meie „Siseturvalisuse arengukava aastateks kuni 2020“ on see dokument, mis valmistaks meie riiki sellisteks juhtumiteks ette?

Et mitte ainult kõrged ametnikud, kes riigisaladuse kontrolli all olevatest dokumentidest saavad juhiseid, mida teha, kuidas teha ja kellega teha, vaid ka iga meie riigi elanik teaks oma ülesandeid, oma õigusi ja oma kohustusi, et ta teaks, kelle poole saab ta pöörduda ja kes on need, kes tema kaitseks peavad välja astuma, looma turvalise olustiku, tagama tervise, elu ja vara puutumatuse.

Või tuleb meil omakorda järsku põgenikena kuhugi pääseteed otsida?

RAIK SAART, Mupo juht

Jaga |