Ajaloolastel on veel palju inimsaatusi uurida

Ülo Ojatalu,      01. juuni 2005


Vastuseks Kesknädala lugeja E. Vridolini kirjale 6. aprillil
Lehelugeja tunneb huvi, kui palju oli 1945. aasta lõpus, tema arvamuse kohaselt kolmanda küüditamislainega küüditatuid. On hämmastav, miks kunagine küüditatu esitab oma perekonna kohta küsimuse alles nüüd, Memento 16. tegutsemisaastal. Kui ta enda ja oma vanemate vaenamise küsimuse oleks esitanud varem, siis oleks ta abistanud neid kunagisi küüditatuid ja vangistatuid, kes alustasid oma ja saatusekaaslaste kannatuste uurimist veel enne, kui vaenajate võim oli lõppenud: juba koostati küüditusvagunitesse pandute nimekirju, korraldati asumiskülade kaupa kaaslaste kokkutulekuid.
Kõigest sellest räägivad kirjad, mis Memento on saanud juba rohkem kui poolteise aastakümne kestel. Vastused esitatud küsimustele on juba mitu aastat avalikkuse ees. Nimelt Memento Eesti Represseeritute Registri Büroo üllitatud nimekirjaraamatus nr 6 "Küüditamine Eestist Venemaale 1941&1940–1953" lk 801–866 on andmed kõikide seni kindlaks tehtud perekondade küüditamise kohta, kelle vaenamise põhjuseks oli ühe perekonnaliikme (pereisa, -poja, vanaisa jne), aga isegi teise leibkonda kuuluva venna või mõne teise lähisugulase täide viidud mahalaskmisotsus.
Sellest küüditamisest on mälestusi kogunud ja oma raamatutes avaldanud Hans Sissas ja teisedki. 2000. aastal valminud lühikirjutise viimane lause on: "Ka selle küüditatute ja küüditamata jäänute saatustekogumi uurimisel on ajaloolastel veel palju teha."
Miks ma ei tahtnud tollal ega praegugi 1945. aasta jaanuaris alustatud ja 1953. aasta märtsis lõpetatud (viimased kaks perekonda) pideva terroritegevuse ohvrite arvu nimetada? Lihtsalt sellepärast, et Eestis seni teadaolevad dokumendid seda täie kindlusega ei võimalda. Memento võtab vastu ja ERRB kannab iga nädal oma andmebaasi üha uusi nimesid, nüüd juba (väheste eranditega) poliitilistel põhjustel vangistatuid, kellest vähemalt mitme tuhande kohta on kas üksikasjalikud andmed KGB operatiivarvestuse kartoteegis või ainult perekonnanimi mõnes mälestusteraamatus.
Suur töö on käimas 1941. aasta mobiliseeritute nimekirja koostamisega, keda oli kokku 30 000–35 000. Nende suremiskiirus tööpataljonides lähenes aastatel 1940–1941 vangilaagreisse viidute omale. Ja nagu mitmed uurijad (juba nõukogude ajal!) on selgitanud, ei olnudki enamiku puhul tegemist NSV Liidu mobilisatsiooni, vaid "põletatud maa" taktikaga – relvakandmissuutlike meeste hävitusaktsiooniga. See kestis, kuni neid otsustati kasutada kahurilihana. See on aga juba omaette teema.
Mementole langevad etteheited tolle või mõne teise teema väheses käsitluses. Ent etteheitjad unustavad enda rolli ühiskonnas. Ja ma küsin otse: mida nad on teinud, et kogu Eesti ühiskond hoolitseks rohkem lähiajaloo sügavama ja laiema professionaalse uurimise eest? Raamatud on kallid, ajaloo teadusuurimine maksab palju, kuid kas pole nii kõigega, mis on väärtuslik?
Kõiki ERRB nimekirjaraamatuid on võimalik saada Memento Tallinna Ühendusest vastuvõtuajal E–N kella 13–17, tel 6450 974. Ka peaksid need teatmeteosed olema igas suuremas raamatukogus. Osa andmestikku leidub internetis, samuti soovitan otsida sealsete raamatukogukataloogide abil mälestusteraamatuid, mida saab laenutada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)