Mineviku varjud

REIN VEIDEMANN,      12. veebruar 2003


Tulevikust ei tea me midagi, võime üksnes aimata või ennustada. Isegi kui me oma käitumisega püüaksime seda kuidagi-viisi mõjutada, võib meie subjektiivne tahe uppuda objektiivsete juhuste sajus. Luuletajagi on kirjutanud aastakümneid tagasi:

nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus
ja ära tunda paratamatus paljude hulgas
kes teevad jõuga ette tema näo.

Mõtlen sellele, katsudes kõrgemale tõusta hüsteeriast, mis on vallandunud nõukogude okupatsiooni aegse kohtuniku ja tänase siseministri Ain Seppiku inimeste saatust määranud allkirja ümber. Isegi kui valimiseelne palavik sulgude taha tõsta, jääb piisavalt üle seda, mis süvendab minu kahtlust, et ühiskonna «punasest saastast» enesepuhastamise nimel ollakse valmis enesehävitamiseks.
Mineviku varjudega arveid klaarides - igaüks iseendaga, ühiskond oma liikmetega - ei saa käituda ise mineviku varjudena. Ometi Eestis see nii on. Kui ma jälgisin tunaöist siseministrile suunatud mõnitavat ristküsitlust Riigikogus, meenus mulle enda kunagine tunnistajana ülekuulamine Vanemuise tänava KGB-majas, nüüdses Tartu kirjanike pesas.
Minult oodati või koguni nõuti kinnitust, et minu kaaslased, kes nooruslikus uljuses olid Lenini pildiga välireklaami ümber lükanud, tegid seda nõukogudevastasel ja natsionalistlikul (tänases tõlgenduses: vabadusvõitlejalikul) eesmärgil. Ei, vastupidi, kinnitasin mina - see oli vaid tühine korrarikkumine. Kriminaalasja algatamisest päästis minu mäletamist mööda see, et kohalikud parteimehed, ülikooli juhtkond ja KGB kohalik ülem jõudsid «kokkuleppele» juhtumi lõpetamises. Kui see juhtum oleks kvalifitseeritud isegi huligaansuseks ja minu kaaslased oleks kohtus süüdi mõistetud, oleksid nad pärast Eesti taasiseseisvumist rehabiliteeritud kui vabadusvõitlejad ja mina oleksin selles valguses sattunud hoopis «päästjast» kaassüüdlaseks, sest ma ei mõistnud nende teo vabadusvõitlejalikku olemust.
See näide on mõeldud, osutamaks sellele, et eestlaste vahekord nõukogude süsteemiga oli palju ambivalentsem ja tagantjärele «serviti» löömisega üksnes eskaleeritakse vastastikust vimma, umbusku ja vaenu. Kõige vähem õigustatud on aga «puhastus-aktsioonile» üles kutsuma need, kes Eesti Vabariigis ise topeltmoraaliga silma paistnud. Kui ma vahkviha väljavalamiseks, pisihuligaanses ülemeelikuses või ülbitsemissoovis kasutan laskeharjutusel märklauana oma poliitilise oponendi pilti, oleksin ma pärast vahelejäämist madalam kui muru. Ma ei teaks, kuhu häbist oma silmi peita. Ometi näeme patustajaid süüdistajate esirinnas.
Kui ma vahkviha väljavalamiseks, pisihuligaanses ülemeelikuses või ülbitsemissoovis kasutan laskeharjutusel märklauana oma poliitilise oponendi pilti, oleksin ma pärast vahelejäämist madalam kui muru. Ma ei teaks, kuhu häbist oma silmi peita. Ometi näeme patustajaid süüdistajate esirinnas.
Jääb Ain Seppiku südametunnistusele, kas ta peaks vabandama või juhtunut kahetsema. Kerge see ilmselt talle pole, sest kohtunikud - olenemata süsteemist - istuvad põrgutule läheduses. Õigusemõistmine ei pruugi kokku langeda õiglusega.
Seppiku juhtum aktualiseerib järjekordselt pinnu meie kõigi ihus, küsimuse tema ja varasema põlvkonna õigustatusest osaleda Eesti Vabariigi käekäigu kujundamises ametnike ja rahvasaadikutena. Mõne omaaegse komsomoli- või parteiametniku või ka lihtsalt kõrge ametniku allkiri võis otsustada selle, kas olid määratud ühiskonna perifeeriasse või avanes sul võimalus kiiret karjääri teha. Küsin endaltki mõnikord, kas see, et mind aastal 1977 ülikoolilehe toimetajast lahti tehti, oli minu represseerimine, kas Vikerkaare peatoimetajana alandavad läbielamised EKP Keskkomitees ja Glavlitis nõuaksid minult nüüd paljastusi ja kättemaksu? Kas ma olen üks neist nõukogude aja poolmärtritest, kes oma närvikava hinnaga pidi leidma tee, kuidas kaamelit nõelasilmast läbi ajada? Ei olnud.
Ja mul pole ka vähimatki soovi kätte maksta oma kunagistele vaenajatele. Mul ei hakka ju sellest kergem, et ma kellegi auku saan ajada. Mida see muudaks? Et vältida sigadusi edaspidi? Aga ons tänane Eesti sigadustest prii? Kaugel sellest. Uued sigadused on lihtsalt värvi vahetanud.
Seepärast mõtlengi, et lohutavam viis minevikku ületada (seda vältida ei saa, sest minevik jääb meiega) on säilitada endas häbitunne ja julgus seda tunnistada, teisalt aga ka andestamisvõime. Sest peotäie rahva puhul, mida eestlased on, kehtivad juba ülalgi tsiteeritud luuletaja Paul-Eerik Rummo sõnad:
vimm ei ühenda kedagi /- - -/
ja vimm ei lahenda midagi..
(2. veebruar, Postimees)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)