Olla või mitte olla...

Kui kaua peame olema veel vabalanguses? Kuidas jõuaks teadvuseni arusaam, et langemisaeg on piiratud ja mida madalamale langeme, seda kriitilisemaks muutub olukord ja üha ahtamaks jääb pääsemisvõimalus?

Selle peale kehitatakse vaid õlgu: küll kuidagi välja rabeleme; Põhjasõja aegu olevat meid veelgi vähemaks jäänud. Aga seda kurba tõsiasja ei märgata või ei taheta märgata, et meiega juhtub see kõik rahuajal, et väikeriigina oleme eriti ohustatud nagu punasesse raamatusse kantud liik.

Mati Hinti lugedes

Äsjastes Kesknädalates lahkab meie probleemide sügavust ja tõsidust eriti põhjalikult professor Mati Hint. Meenub, et niisuguse avameelsuse eest kritiseeriti teda eriti raevukalt, lausa represseerides, juba ligi 20 aastat tagasi, laus-paremliberaalsete õhukese riigi valitsejate poolt. Mis siis imestada, kui Mati Hindi väärtuslikke artikleid täna ei avaldata enam isegi mitte Õpetajate Lehes, kus nüüd peatoimetajaks paremäärmusliku maailmavaatega mees.

Mati Hint ütleb: "Võõrtööliste ootel. Sellisel taustal kõnelevad majandusteadlased ja ettevõtjad üha tungivamalt võõrtööjõu sissetoomise vajadusest. Kõige sagedamini välja pakutud arv on 100 000 võõrtöölist. Muidugi ei tuleks nii suur hulk võõraid Eestisse korraga, aga siiski on see sisuliselt rahvastikuvahetuse poliitika - omad minema, võõrad asemele. Riiki, seejuures rahvusriiki, käsitatakse nagu kasumit taotlevat ettevõtet."

Edasi ütleb Mati Hint, et see on ennasthävitav projekt.

Kisendavad kaotused

Tõesti-tõesti - paarikümne aastaga on taasiseseisvunud Eesti kaotanud 100 000 parimas eas tööinimest. Isegi selles kurblooluses oskavad meie võimud näha „võitu" - tööpuudus ju sellevõrra väheneb?! Teise saja tuhande oleme kaotanud alates Laulvast Revolutsioonist negatiivse iibe tõttu sündimata laste näol. Aga kes loeb kokku, kui palju oleme veel kaotanud inimesi narkomaania (narkosurmadega järjekordne esikoht Euroopas!), aidsi, joomarluse või ka degradeerunute, elu hammasrataste vahele jäänute näol, kel statistiliselt hing küll veel sees, kuid kellest tööinimest enam mitte kunagi ei saa, paku neile või kümme parimat töökohta? Kui siia lisada meie ebaõiglase omandireformi tõttu eluasemest ilma jäänud 100 000 kodanikku; pluss pankade poolt tänavale tõstetud; pluss vägivaldse pronksiafääri tõttu suure tagasilöögi saanud integratsioonipoliitika; pluss 63 000 alatoitumusega last jne. Ja kui nad ka kusagil praegu virelevad või „eksisteerivad", siis raske on uskuda, et neist Eesti riigile lojaalsed kodanikud on saanud.

Kui sellises olukorras nüüd tuua riiki võõrtöölised, siis - saan aru, et tööstur või ettevõtja ei kaalutle, kas selle tõttu eesti rahvas ja eesti keel ohtu võivad sattuda, sest nemad kaaluvad olukorda vaid äri edenemise seisukohalt... Meie rahvuslased, kus teie nüüd olete, milline on teie arusaam kujunenud olukorrast?

Kui seni oli võõrtööliste siia riiki toomine midagi utoopilist, sest meil on ju jätkuvalt niigi palju tegemist ja probleeme venekeelse suure kogukonna integreerimisega meie ühiskonda, siis nüüd - meie, eestikeelsed, lahkume oma riigist ja asendume - kellega? Näiteks oletagem, et suure Saksamaa suur türgi koloonia leiab ühel hetkel, et neil seal hakkab kitsaks jääma, ja nad avastavad neile endilegi üllatuseks ühe palju väiksema riigi, kus maa ei värise ja mäed tuld ei purska ning kus ka tormid ja üleujutused on seni õnneks suhteliselt ohutult lõppenud. Ja et see väike maa asub parasvöötmes ja on ideaalilähedaste loodustingimustega, aga - oh üllatust! - see on millegipärast põliselanike poolt suures osas hüljatud ja seal on Euroopa mõistes palju tühja maad (ja tühje maju). No kas saab olla veel suuremat ahvatlust - hõivakem see omanikest mahajäetud maa ja sigitagem see lapsi täis...

See siin kukkus nüüd küll tragikomöödia moodi välja, aga jutul on tõepõhi siiski all. Nagu ütles ka Mati Hint, et Virumaalt tulevad arstid, õed, hooldajad pealinna või lähevad edasi üle lahe... Ning Ukrainast ja Venemaalt tulevad arstid Narva ja mujale.

Meie kaunis emakeel

Kas nendelt, keda ootame Eestisse tööle, on enam õigust nõuda eesti keele kui riigikeele oskamist? Vaevalt. Nad jäävadki rääkima võõrkeelt, sest nende osakaal eestlaste seas pidevalt kasvab ja riigikeele õppimine on muutumas mõttetuks, sest eestlased juba ise õpivad peamiselt inglise keelt. Nägin hiljuti esimest korda telepilti, kus selveri kassapidaja palus telereporteril pöörduda kolleegi poole, kes oskab küsimustele eesti keeles vastata (?!). Ilmselt oli tegemist Ida-Virumaalt tööle tulnuga. Kas selline pilt hakkab saama igapäevaseks?

Riik-laboratoorium

29. novembri Postimehest loeme: piiririkkujate arv kasvas tänavu hüppeliselt - mullu 132, tänavu 268. Surve piirile kasvab, ennustab piirivalve. "Päris palju on ka neid, keda pole kätte saadud," tunnistas piirivalvemajor.

Väikeriigi ellujäämine tänapäevase keerulise maailma tingimustes on seotud palju suuremate ohtudega, kui seda on suurriikidel. Meid ei peagi tingimata vallutama, okupeerima - meid võidakse lihtsalt ära kasutada kui "suurt laboratooriumi", nagu ÜTLES seda USA suursaadik või TEGI Mart Laar oma radikaalse majandusreformi ehk šokiteraapiaga, mis vallandaski majanduspõgenike lõputu laviini... Suurema kui sõjaaegne pagemine hirmust Stalini ees...

See peaks juba meile kõigile arusaadav olema, et ilma muutusteta meie riik kaua kesta enam ei saa. Me ju ei taha hamletlikult otsustada: olla või mitte olla?..

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |