Eesti eest

Lisasin veel, et sel teemal tahaks pikemalt arutada. Ja nüüd kavatsengi seda teha.

Mida siis oleme tagasi saanud ja mis meil Nõukogude Eestis puudus? Siinkohal võiks jätkata pika loeteluga, mis vähemalt kõigile vanematele inimestele hästi teada ja meeles. Seepärast kirjutan sellest, mida te kellegi teise käest ei kuule, sest tegemist on isiklike mälestuste ja tähelepanekutega.

Oli 1952. aasta suvi. Mina olin kuuene ja ühel juulikuu päeval, täpsemalt – 19. juulil, tegi keegi me tuttavaist foto Käsmu rannal. Seal, kus rahvast eraldas Soome lahest rehitsetud piiriala ning, igaks juhuks, veel ka okastraat. Kuna tegemist oli näitlejatega, lisati fotole teatraalne emotsioon, milles oli nii igatsust kui ka käegalöömise meeleolu. Pildistaja pistis oma käe okastraadi vahelt keelutsooni ja meie vaatasime unistavalt toona ületamatusse kaugusse – Soome poole. Samal päeval avati Helsingis XV suveolümpiamängud. Olümpiatule tõi staadionile Soome maailmakaardile jooksnud Paavo Nurmi. Eestit sel kaardil esialgu ja paraku veel pikki aastaid polnud. Vähemalt rahvuslik-poliitilise enesemääramise mõttes.

Pisut hiljem pidin paraku vahetama kooli, sest julgesin õpetajale klassi ees öelda, et pioneeriks saada ma ei taha. Ema-isa kutsuti kooli ja isale tehti märkus koguni teatris, kus ta toona lauljana leiba ja kunsti teenis. Õnneks ei öelnud ma trotsliku lapsesuuga välja, et mu paturegister oli palju pikem – kodus pidasime jõulupühi ja peaaegu igal õhtul kuulasime läbi segajasahinate Jüri Nõgese vaimukalt kõrvetavaid kommentaare „Ameerika Häälest“.

Paarkümmend aastat hiljem juhtisin Eesti Televisioonis saatejuhina laste- ja noortesarja „Küsi julgesti!“. Kui otsustati üks saade teha koos Soome Yleisradio TV1-ga, küsisime Soome noortelt televaatajailt, mida nad Eestist ja eestlastest teavad. Vastuseid saime omajagu; neist vaid väga vähesed kinnitasid, et mõned meist pisut ka teadsid. Ühe Kesk-Soome kooliõpilase kiri aga pani meid kõiki ahhetama. Ta küsis: millist nahavärvi eesti lapsed on? Arvan, et Eesti ja Soome pole kunagi varem ja õnneks ka hiljem teineteisest kaugemal olnud. Küsija polnud ju vaimselt alaarenenud. Lapsel lihtsalt polnud oma sugulasrahvast õrna aimugi.

Ja veel üks mälestus, mis minuga lõpuni jääb. Töötasin meie rahvale tegelikult nii õnneliku 1991. aasta augustiputši ajal „Aktuaalse Kaamera“ peatoimetajana ning Soome MTV korrespondendina Baltimaades. Sel äreval ajal tegin soomlastele 6–7 uudislugu ja kommentaari päevas. Lisaks loomulikult veel omasaated Eesti Televisioonis. Töö oli närvesööv ja väsitav, sest toona ei teadnud meist keegi, millega putš lõpeb. Ilmar Raagi filmis vastav pinge puudub, sest nii filmi tegijad kui ka vaatajad teadsid lõpptulemust. Professionaalsest oskusest aga jäi ekraanil põnevuse tekitamiseks paraku vajaka. Toona tajusime oma töö erakordset tähendust, sest tundsime lausa füüsiliselt, kui väga rahvas pineva olukorra kajastamist ja analüüsi vajas ning jälgis. Kulminatsiooniks oli Raadiomaja ja Telemaja kaitsele asunute ennastsalgavus. Veoautode ning isiklike sõidukitega takistasid vabatahtlikud võimalikku kallaletungi Eesti meediale. Kartsime ju kõik, et käitutakse Lenini juhiste kohaselt – ehk mäletate veel telegraafi, postkontorite ja vaksalite ülevõtmise vajalikkust revolutsiooni algtundidel?

Meenub lühike nõupidamine „Aktuaalse Kaamera“ korruse koridoris, millest võtsid osa ka mõned kalašnikovidega varustatud mehed. Nad ütlesid, et kui rünnak toimub, suudavad nad vastu panna mitte rohkem kui pool tundi. Olime sellekski valmis, pealegi olime eetris ju niigi peaaegu kogu aeg. Õnneks läks riigipöörajate katse luhta, ja selles oli oma osa ka alkoholil. Otseülekannete ja pressikonverentside põhjal tundus, et kogu see kahtlane kamp oli pidevalt auru all. Nii mõnegi ninamehe käed värisesid lausa varjamatult. Mul oli õnn, kohustus ja au nende unustamatute päevade sündmusi ja meeleolu ka soomlaste ekraanidele tuua, teades, et putši õnnestumise korral oleks ma vähemasti töökoha kaotanud.

Eesti tõus ja areng Nõukogude Liidu provintsist Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigiks on olnud märkimisväärne.Ehk nagu praegu on kombeks öelda – muljetavaldav. Mis aga kõige olulisem, selles ajaloolises saavutuses on osake meie kõigi tööst ja pingutustest, ka ohverdustest. Poeet küsis kunagi: kas oskame hoida ühte? Õnneks oleme otsustavail hetkedel siiski osanud. Seda vaatamata tänasele seisule, kus võimatu on leida autoriteeti, keda kogu rahvas või vähemalt valdav osa temast austab ja usaldab.

Mu kadunud isa rääkis mõnigi kord, et tema armsas lapsepõlve Tamsalus võtsid koolmeistri, apteekri ja jaamaülema lähenedes alevimehed mütsi peast ja jäid seisma. Sellest on täna ligikaudu sajand ehk Eesti Vabariigi eluaastate jagu aega. Kui praegu lugeda interneti-jututubade postitusi, kus isegi Vabariigi Presidenti valimatult solvatakse ja mõnitatakse, tundub see kunagine Tamsalu idüll otsekui mõne kauge planeedi kirjeldusena.

Loomulikult on hea, et meil on sõnavabadus ja demokraatia. Milline saatus aga ootab riiki ja rahvast, kellele miski ega keegi pole küllalt hea? Mis saab siis, kui meil tõesti raskeks läheks? Kas hoiaksime ühte ja koguneksime vajadusel ja kellegi kutsel käteketti, mille üks ots on Toompeal ja teine Vilniuses Gediminase torni jalamil? Balti ketist aga pole isegi veel 30 aastat möödas. Kus oleme mööda pannud?

Ühtki erakonda selles asjade nukravõitu seisus konkreetselt süüdistada õigupoolest ei saa. Kõik on järgemööda võimul olnud, need, kes seni veel valitsusvastutuseni pole jõudnud, peavad valijaid veenvamalt veenma ning usaldusmandaadi saama. Demokraatlikus riigis on see aga peamine ja määrav.

Artikli pealkirjaks valisin – mitmeti mõistetava Eesti eest. Võib ju tekkida küsimus, et kuhu, kui keegi mõtleb pakku minna? Mõnigi välisriik kasutaks neid kaht sõna meeleldi, lisades neile veel koma ja hüüumärgi – Eesti, eest! Tänapäeva maailmas on ju isegi sama koosluse liikmed omavahel konkurendid. Lisaks tavastatistikale tuleb arvestada ka emotsionaalsete võrdlustega, mille põhjal oleks näiteks Läti meile üsna kannule jõudnud, mõnede arvates aga koguni ette läinud.

Minule tuletab sõnapaar „Eesti eest“ meelde Lydia Koidula klassikaks saanud värsiridu meie mitteametliku hümni sõnadest– „Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, ja peaks sada surma ma seepärast surema.“ Just selline peaks olema meist igaühe südamevanne, seistes Eesti eest. Kui vaja, kasvõi lõpuni. Ja mitte ülla eesmärgi nimel tingimata surma minnes, vaid ikka elades ning Eesti riigi ja rahva heaks igapäevast tööd tehes. Ajalooteaduse isa Herodotos rääkis ikka ja kõikjal Kreeka asjast, mõeldes selle all kreeklust väga laias kontekstis. Meil on siin jälle Eesti asjad ajada, kuigi kohalikud herodotosed mõistavad neid protsesse ja mõnikord koguni eestlust vägagi kitsais kontekstides. Õnneks on rahval küllaldaselt taipu ja elukogemust, et erinevaist teekaartidest see kõige õigem üles leida ning vastavalt tegutseda. Kui aga tundub, et õigelt teelt on kõrvale kaldutud, saab kurssi muuta järgmistel ja neile järgnevail valimistel.

Eesti eest ei otsusta tegelikult mitte keegi muu, kui meie, eestlased, ise. Brüssel ei suru ühtki olulist otsust meile peale, kui Eesti esindajad on vastu. Ja see on ajalooline suursaavutus ja võit, milleni paljud rahvad pole tänagi veel jõudnud. Meil on põhjust rahuloluks, ja loodetavasti enamus nii arvabki.

ENN EESMAA, Riigikogu I aseesimees

[esiletõste]

Õnneks on rahval küllaldaselt taipu ja elukogemust, et erinevaist teekaartidest see kõige õigem üles leida ning vastavalt tegutseda.

Jaga |