VELLO PILT in memoriam 3.12.1934 - 21.8.2007

29. august 2007


Valve Raudnask, ajakirjanik nagu ka Vello:
"Mul on tunne, et Vello justkui suri väga noorelt. Nii palju asju oli tal veel pooleli, nii nooruslikult tegutsedes elas ta lõpuni.
Vello tundis imetlusväärselt suurt hulka inimesi ja teadis nende kõigi kohta palju. Ja rääkis nende kohta ikka head: "tubli sell", "vahva inimene", "hea naine"... Ikka lisas ta mõne omadussõna, mis oli hea. Kui palju näeme selliseid inimesi, kes teistes ikka head märkavad?!"

Tõnis Kask, filmilavastaja, kultuurihoidja samuti kui Vello:
"Vaatan ja mõtlen, et täna on siin Pärnamäel palju inimesi, kes nagu Vellogi on kahe või isegi kolme elulooga, kellele oli antud elada ka ajal, kui tuli mõtelda üht ja teha teist. Elu on kord olnud niisugune. Me rääkisime temaga sellest ka siis, kui oli vaja eralduda, et oma mõtetest avameelselt kõnelda. Vello juures oli isegi sel eraldumisel tunda alati heasoovlikkust inimeste vastu."

Ants Paju, ühiskonnategelane, eluvaatleja nagu ka Vello:
"Vellost jäävad meelde huvitatult ja eneseirooniliselt kaugusse vaatavad, justkui muigavad silmad. Tema tugevaimateks külgedeks olidki eneseiroonia ja huvi maailma vastu. Temas olid ühendatud mälestused erinevatest aegadest, need tundusid andvat ta unistustele tiivad.
Nõnda tuleb tõdeda, et lakkas tuksumast üks huviline süda, mis tajus maailma mitmesemalt, kui see tavaline on ja arvata oskame."

Otto Amer, koolijuht, Vello kauane hea sõber:
"Meie sõprus lähenes poolele sajandile, sest tutvusime siis, kui Vello Võrumaalt Tallinna tööle tuli. Imetlesin alati ta fenomenaalset mälu ja uudishimu, oskust inimestega kontakti luua ja hoida.
Ta oli üks põhimõttekindel mees, kes ei armastanud keerutajaid ja konjunktuurlasi. Eks tal oli sellepärast raskusi nii Ristlaane-sugustega nõukogude ajal kui ka uue aja poliitikutega. Aga tema jäi ikka oma tõekspidamistele truuks. Mulle tundub, et see on omane tõeliselt intelligentsele inimesele, kes suudab jääda hetkemõjudest sõltumatuks."

Viljar Veskiväli, tööstusjuht, Vello kolleeg üleminekuaastatel:
"Töötasime koos Tööstuse Keskliidus kõige keerulisemad viis-kuus aastat 1990-ndatel. Vello oli ehitaja moodi mees, aldis kõigele uuele. Kogu aeg oli ta tegevuses – ikka mõni raamat või üritus ettevalmistamisel."

Leonhard Puksa, Eesti Rukki Seltsi esimees:
"Vello oli meie seltsi algataja ja asendamatu eestvedaja. Tema jaoks oli see selts vajalik ennekõike omakultuuri hoidmiseks kiirete muutuste maailmas. Eks sellest tuli tal ka rahvuskultuuri preemia – Rukkiräägu auhinna - idee.
Temaga oli meeldiv ja kerge suhelda, sest ta oli alati heatahtlik ja valmis kaasa töötama. Eks seepärast oli tal ka nii palju häid sõpru, paljud neist juba ajakirja Noorus peatoimetaja päevist või ta enda varasest noorusest. Eks Nooruse tegemine oli ta elutöö, missioon hoida eesti kultuuri ja õpetada noori seda hindama. Nooruses alustasid tema ajal paljud täna tuntud kirjutajad, nagu Doris Kareva või Hans H. Luik. Et niisugust ajakirja pole praegustel noortel, seda kahetses Vello sageli."

/---Su minek meile kaua tunda annab,
hell mälestus jääb kestma südames.

Järelhüüded kogunud Ester Shank



Tõnu Ots:

Vello elu möödus nooruses ja "Nooruses". Ega ta ei osanudki vana olla. Aga nii nagu pole "Noorust", on praegusel noorusel endisaegset noorust raske mõista. Praegu elame turumajanduses ja inimsuhteid määravad turureeglid – kõigel on hind, kõike saab osta, ja kõigel, millel on ostja, on turuhind.

Vello ei osanud raha lugeda ega raha väärtust arvestada. Ses mõttes oleks ta tänapäevase noorena elades eluvõõras. Aga tema eluväärtuseks olid inimsuhted, mille kohta ütleks tänapäeva noor halvustavalt "tutvused" või vähemhalvustavalt "suhted" või ehk tunnustavaltki "tuntus".

Vello maailm koosnes tutvustest ehk headest suhetest. Ta ei osanud maksta jootraha, altkäemaksust juba rääkimata, kuid iga asi, mida ta ajas, oli meie jaoks alati tuttavate vaheline asjaajamine.

Tema maailm oli täis ainult tuttavaid. Ja see inimkapital – tutvused, tuntus ja sõprus – ei vedanud teda kunagi alt. Mõelgu tänapäevane noor selle kohta mida tahes.

"Nooruse" kunagist populaarsust – 100 000 eksemplari kuus – pole löönud ükski teine trükiväljaanne. Kui praegu oleks olemas ajakiri "Noorus", siis oletatavasti oleks selle tähtsaimaks osakonnaks glamuuri osakond nagu "Kroonikas" ja "Justis". Kui aga elaks veel Vello-aegne "Noorus", oleks seal kindlasti kõige tähtsamaks karismaatilisuse osakond.

Meie hulgast on lahkunud Eesti noorsooliikumise ajaloo üks karismaatilisemaid tegijaid.



Heldur Jõgioja:

Oli 1956. aasta suvi. Lääne-Ukrainas asunud tankidiviisi õppeplatsil seisis tanki kõrval selle komandör, kes noomis õppursõdurit. Läksin juurde ja küsisin eesti keeles: "Velts, mis sa poisiga pahandad?" Pildi Vello pööras end minu poole ja ta nägu läks laiale naerule: "Sina, Heldur! No näe, anti mulle salaaga, endine Moskva üliõpilane, ei saa splinti roomikule sisse. Lahinguolukorras oleks see kindel surm."
"Ta ju linnapoiss, pole maal linttraktori peal töötanud nagu suurem jagu meie koosseisust," püüdsin põhjust leida. Läksin appi, ja varsti oligi roomikuga asi korras.
Kas võis tankikomandör Vello Pilt aimata, et seesama Moskva poiss viie kuu pärast põleb ühes teises tankis Budapesti all ära ja läheb koju tinakirstus?

Olime mõlemad raudteejaamas, kui meie diviis Ungarisse läks. Vellol vedas: viimasena laaditi platvormvagunile tema ees olnud tank, ülejäänud veeresid väeossa tagasi – rohkem polnud selles eshelonis ruumi. Pidi tulema küll veel üks sõttaminek, millest minagi poleks pääsenud, aga see jäi millegipärast ära.
"Jumal säästis meid," ütlesin Vellole, kui hiljem sööklas kohtusime.
"Jah, ikkagi soome-ugri vennad seal Ungaris," vastas Vello.

Rohkem me armees ei kohtunud. Mind viis teenistustee pärast Ungari mässu diviisi puhkpilliorkestrisse. Vellot, nagu teisigi rongist maha jäänuid, sõdinud tankistidega enam kokku ei lastud. Kõik meeskonnad löödi veelkord segi ja hajutati laiali üle suure riigi. Keegi ei tohtinud ohvritest kuulda – see oli suur saladus. Aga surma said ka mitmed Eesti poisid...

Kohtusin Velloga taas üle pika aja juba vabas Eestis. "Tere, sõjaväekaaslane!" ütles ta nüüd kokku saades ikka. Selliseks ta mulle jääbki: pruunikspõlenud, naeratav tumeda pea ja pruunide silmadega noormees Ukraina päikese all, lõunamaise välimusega eestlane. Pole ka ime – üks Vello eellastest oli ju hispaanlane.
Kui Jumal hoidis teda tookord, küllap võtab oma kaitse alla nüüdki, kus ta on Vellole mõõtmatult lähemal kui toona. Elusate asi on aga mäletada kuni uue taaskohtumiseni.



Indrek Toome:

Vello Pildi hinges põles puhas ja aus leek.
Iga inimese surm on ootamatu ja valus omastele, sõpradele, tuttavatele.
Isegi siis, kui tead selle inimese võitlusest haigusega, millest täna pääsu pole.
Mina kuulsin Vello Pildi surmast tema tütrelt päev pärast toimunut. Ja nagu ikka, jäin mõtlema neile ligi neljakümnele ühisele aastale meie eluteel.
Vello oli (mõte ei taha kuidagi leppida, et oli) soe ja tegus inimene, kelle hinges ja kõigis tegemistes
põles puhas ja aus leek. Juba tema silmavaatest said aru, et tegu on mitmekülgse inimesega, isiksusega, kelle mõttemaailm on tublisti avaram Viru keskmisest. Tema elutöö, ajakirja "Noorus" toimetamine alates 1973. aastast, oli tolleaegsetele noortele midagi oluliselt enamat kui lihtne ajaviide või lugemisvara, mida käest ära pannes ei mäletagi, milles mõte ja millest jutt.
See, mida "Noorus" oma lugejatele pakkus, oli noore inimese mõttemaailma kujundav ja rikastav toiming ja seda Brezhnevi aja Eesti NSV keerulistes tingimustes. Vello Pilt peatoimetajana sai koos "Nooruse" toimetuse inimestega selle tänuväärse tööga suurepäraselt hakkama. Kes "Noorust" teavad, mäletavad teda ainult hea sõnaga.
Viimastel aastatel saime Velloga pea iga paari kuu tagant kokku ja ajasime tunnikese-poolteist juttu. Ikka elust ja aegadest ja inimestest. See oli nagu tema puhul ikka, huvitava vestluskaaslase rikastav jutt.
Me jääme Sind kaua ja ainult hea sõnaga mäletama, Vello!



Arvo Sirendi:

Vello Pilt oli kindel mees. Mida ta lubas, seda ta ka tegi. Sujuvalt, heatahtlikult ja probleemideta. Ikka lubatud ajaks ja väga heal tasemel. Olgu see siis raamatu koostamine või artikli kirjutamine, bussi tellimine Tartusse sõiduks või nii mõnegi töölõigu korraldamine Rukkiseltsis. Me jääme temast puudust tundma.



Allan Alaküla:

Hea Vello Pilt! Ajad ja inimesed muutuvad, Sinu võitluste siirus ja südametunnistus aga jääb minuga.
Sügav kaastunne lähedastele ja sõpradele.




Ralf R. Parve:

Vello Pilt helistas alles eelmise nädala algul Kesknädala toimetusse: "Ralf, tere! Minuga on kehvad lood – olen haiglas." Lohutasin teda ja leidsin, et tänapäeva meditsiin suudab paljut. Ent Vello Pilt jätkas: "Tead, laupäeval valib meie Rukkiselts endale rukkikuninga. Selleks saab Hans Kruusamägi. Ole hea, pange sellest tähtsast sündmusest oma lehte üks uudislugu. Helista Ester Shangile ja lepi temaga uudise saamise suhtes kokku." Nii me tegimegi.
Uudis on 22. augusti Kesknädalas sees, ent Vellot, Rukkiseltsi toimekat, aktiivset ja südamlikku liiget ennast enam pole. Juba järgmises lehes leinavad teda tema sõbrad ning ühiskondliku ja ajakirjandusliku elutee kaaslased. Ja neid on palju!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)