Õigusteadus ei ole see, mida temast arvatakse

Eestis aga „Riigikogu Toimetised" ja TÜ õigusteaduskonna juriidiline ajakiri „Juridica" keeldusid seda ettekannet avaldamast. Ando Lepsi arvates on see meie õigusteaduse tänasele tasemele täiesti vastav seisukoht.

"Kahjuks on meie juristide tase küllalt madal ja uutest suundadest õigusteaduses ei taheta midagi kuulda ega osata ka midagi arvata. Kuidas muidu seletada asjaolu, et värskel justiitsministril Kristen Michalil on ainult bakalaureuse (loe: tehnikumi) tase juuras?! Samuti on Eesti õigusteaduse madala taseme kinnituseks Eesti Teaduste Akadeemia seisukoht - nimelt pidi õigusteaduses kuulutatama välja üks akadeemiku kandidaadi koht, kuid seda ei tehtud, kuna puuduvad vastava tasemega õigusteadlased. Siinjuures tahan eriti toonitada, et kriminoloogia on tänapäeva ühiskonnateadustes tõusnud juhtivale kohale, kuna hõlmab nii majandussuhteid, sotsiaalsuhteid, õigussuhteid, psühholoogiat, eetikat, poliitikat," kommenteeris Ando Leps Kesknädalale.

Väljavõtteid ettekandest:

"Selleks et uurida kuritegevust, tuleb enne selgeks teha, mis asi, nähtus või väärtus õigus üldse on. G. W. F. Hegeli (1770-1831) filosoofilises käsitluses on kõik „asjad", sageli arvatavasti ka inimene. Sajandeid on Euroopa ülikoolides õpetatud õigusteadust, kuid senini ei teata, mis „asi" see õigus ikkagi on. Tundub väga imelik, kuid nii see paraku on. Tavaliselt väidetakse ainult, et „õigus on õigus". Ent kuni me ei tea, mida kujutab endast õigus, ei saa me teaduslikus mõttes rääkida ka kuriteost (kuritegevusest) kui nähtumusest. Järelikult saame täna ainult rääkida kuritegevusest kui mingisuguse teise nähtuse (või nähtuste) vormist ehk, teiste sõnadega, kuriteost (kuritegevusest) kui näivusest. Kuid olgu kohe öeldud, et kuritegevust ei saa uurida kuritegevuse enda kaudu, olgugi et seda tehakse tänapäeval väga sageli.

TULEB RÕHUTADA, et õigus ei ole mingi üleloomulik, näiteks jumalast pärinev nähtus. Tõsi, katoliiklike ülikoolide õigusteaduskonnad kogu maailmas just lähtuvad nimetatud probleemi „lahendamisel" jumalast. Siia valdkonda kuulub ka nn loomuõigus (abstraktne või ideaalne õigus), mis, piltlikult öeldes, tähendab seda, nagu oleks õigus ühiskonna kohal „hõljuv nähtus", mis ei ole kuidagi seotud ühiskonnaga. Kuid nii see ei ole. Õigus tuleneb ühiskonnast ja ainult ühiskonnast. Loomulikult on õigus sotsiaalne nähtus, kuid miks ta on sotsiaalne nähtus, seda hästi ei teata. Kuna kuritegu (kuritegevus) „tuleneb õigusest", siis peab ka kuritegu (kuritegevus) olema sotsiaalne nähtus. Kuid miks kuriteod (kuritegevus) on sotsiaalsed nähtused, seda jällegi hästi ei teata.

Õigusteaduskondades õpetatakse tegelikult mitteõigust, kuna juriidilised seadused ehk seadusandlikud aktid räägivad valdavalt seda, mida ei tohi teha, kuidas ei tohi käituda ja millest tuleb karistuse ähvardusel hoiduda. Raske on aru saada ka terminist „positiivne õigus", mis õigusteaduslikus kirjanduses tähendab kehtivat seadusandlust. Tegelikult on siin segi aetud kaks väga erineva sisuga terminit - „õigus" ja „seadusandlikud aktid". Järelikult on üks olulisemaid küsimusi just see, kuidas ja miks õigus „läheb üle" positiivseks õiguseks ehk juriidilisteks seadusteks. Siiani arvatakse, et õigus ja juriidilised seadused on üks ja seesama nähtus. See on väga ekslik arusaam. Muide, mitteõigus võiks olla ka õigusrikkumiste (õigusrikkumuse, kuritegevuse, süütegevuse) üldine määratlus. Nagu teada, on tsiviilõigusrikkumised ühiskonnaliikmete n-ö „omavaheline" asi, kuid kuritegude puhul on alati üheks osapooleks riik.

SIINJUURES ON KOHANE MÄRKIDA, et rahvusvaheline õigus ei kuulu üldse õigusteaduse valdkonda, kuna ta on kodifitseerimata ja seetõttu kujutab ta endast vaid teatud lepingulist suhet, kus tavaliselt maksab tugevama õigus (loe: tavaliselt mingi suurriigi huvi). Tänapäeva rahvusvaheline õigus „libiseb" nagu tahtmatult üha enam ja enam väga raskesti piiritletava inimõiguste valdkonna käsitlusele, kus uks on sageli avatud kõikvõimalikeks spekulatsioonideks.

Siit võiks kiirkorras üle minna ka õigusriigi teema juurde, sest tänapäeval armastavad poliitikud, eriti Eesti poliitikud, kõikvõimalikel juhtudel rõhutada, et me elame õigusriigis. Seega püütakse jätta mulje, et kõik on väga hästi, et inimesed elavad keskkonnas, mis neid kuidagi ei ohusta (Eesti tänased 105-150 tuhat töötut ja tohutu arvu töökate „põgenemine" välismaale ei tähenda 1,3 milj. rahvaarvu juures ju midagi?), kuid samal ajal ei teata, mida see õigusriik endast tegelikult kujutab. Vihjena olgu siin õigusriigi kohta ära toodud Karl Marxi (1818-83) väide, „et kodanlikele majandusteadlastele ainult paistab, et kaasaegse politseiga on võimalik paremini toota kui näiteks rusikaõiguse ajal. Nad unustavad ainult, et ka rusikaõigus on õigus ja et tugevama õigus elab nendegi „õigusriigis" teisel kujul edasi". Seega tuleb õiguse alust eelkõige näha alati ja ikka omandisuhetes, eriti eraomandisuhetes, ning majanduse korralduses, mistõttu ei ole õigusel ka oma ajalugu. Olgu öeldud, et marksistid Karl Marxi töid ei tundnud.

Tõsi, tsaariajal ja kuni Teise maailmasõjani õpetati Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ka majandusteadust. Alles 1. jaanuaril 1938 sai TÜ õigusteaduskonna kaubandusteaduse osakond iseseisvaks majandusteaduskonnaks. Järelikult eelistati TÜ õigusteaduskonnas tol ajal õigusteadust majandusteadusele, mis lõppkokkuvõttes ei ole õige. Kuid selline arusaam asjadest oli tollele ajastule omane.

Ühelt poolt kuulub see seisukoht täna paljudele Lääne õigusteadlastele, vastupidiselt nn postmodernismi seisukohti samuti Läänes kaitsvatele teadlastele, kes sageli eitavad juriidiliste seaduste tänapäevast kasutamist. Nende seisukohtade ohtlikkus viitab tihti anarhiale või teisalt jällegi ilmeksimatusele (näiteks USA ülemkohtunikud ei pea järgima niivõrd kehtivaid juriidilisi seadusi, kuivõrd esmajoones iseenda veendumusi - vt näiteks USA teadlase Ronald Dworkini (sünd. 1931) töid).

EESTIS ON PALJU KIRGI KÜTNUD termin „õiglus". Väidetavalt Läänes kõige tuntum eesti õigusteadlane Ilmar Tammelo (1917-82) on põhjalikumalt uurinud õigluse probleemi. Ta kirjutas, et „õiglus on positiivne eetiline sotsiaalne väärtus, mille järgi normatiivselt kahepoolsetes olukordades igaühele antakse tema osa". Samas märkis ta, et õigluse idee sellisel kujul nagu see on esitatud ülaltoodud definitsioonis, pole õigusteoorias vahetult rakendatav.

Siinkõneleja küsib: miks? Kõik on ju õige, kuid mis on see kõige olulisem „asi", nähtus või väärtus, mis määrab või „annab" kahepoolsetes olukordades osapooltele tema osa? Kuid I. Tammelo teadmiste väärtus seisneb just selles, et ta märkis väga õigesti, et õiglusel peab olema ka "teine pool".

Teine meie õigusteadlane Eduard Raska (1944-2008) ei saanud kahjuks sellest aru. E. Raska küsib, mida tähendab „normatiivselt kahepoolne olukord" ja et lahtimõtestamist vajab ka sõnaühend „tema osa". Muidugi ei saanud E. Raska I. Tammelost aru, kuna ta arvas, et õiglus, nii nagu ka õigus, on mingisugused „ühepoolsed" nähtused, väärtused või „asjad". Järeldus: kuna asja ei tunta või tuntakse halvasti, siis ei teata ka, mis "asjad" need õigus ja õiglus ikkagi on. Selge on aga see, et ühe inimese või inimgrupi õigus mingile asjale või esemele, ühesõnaga, mingile väärtusele, ei pruugi olla õiglane teise inimese või teise inimgrupi suhtes. Juba Platon eristas kahesugust õiglust: õiglust eraisikute suhtes ja õiglust ühiskondlikus mõttes.

Kehtiv karistusseadustik määratleb kuritegu kui mingit formaalset nähtust, mis teaduslikus mõttes ei vii meid sammugi edasi. Kuid karistusseadustik ei peagi avama kuriteo materiaalset sisu, olgugi et ta võiks seda teha, sest muidu võib jääda mulje: miks seda seadustikku üldse vaja on? Samas kriminaalõiguse dogma sellega ei tegele, ja nii jääbki probleem õhku rippuma.

Apostel Paulus kirjutas, et seadus (mõeldakse juriidilisi seadusi, seadusandlust) tuli selleks, et kuritegude arv suureneks. On ju täiesti selge, et kui ei eksisteeriks juriidilisi seadusi, ei eksisteeriks ka süütegusid, kuritegusid ja väärtegusid. Kuid see ei tähenda sugugi seda, et need teod jääksid seetõttu olemata. Samas peaks teadlasi huvitama just süüteo, kuriteo ja väärteo materiaalne määratlus, nende sisu.

Seni, kui me ei ole endale selgeks teinud kuriteo materiaalset sisu, ei saa me kahjuks uurida ka kuritegevust teaduslikus mõttes, just seda, millistest nähtustest on kuritegevus põhjustatud (tingitud). See on eriti vajalik kuritegude ennetamise aspektist.

Tänapäeval liidetakse mingil territooriumil teatud ajavahemikus toime pandud kuriteod kokku, mille tulemusena saadaksegi täiesti uus nähtumus - kuritegevus, mida siis vaadeldakse dünaamiliselt, uuritakse tema struktuuri, võrreldakse elanikkonna arvuga jne. Muidugi on sellistel „õienditel" teatud operatiivne tähtsus õiguskaitsetalitustesse kuuluvate asutuste igapäevatöös. Paraku püütakse sellistele „õienditele" sageli anda teaduslik tähendus, olgugi et asi on teadusest kaugel. Niisugusel „teaduslikul" tasemel kirjutatakse kogu maailmas lõputu arv „erialaseid" ettekandeid ja raamatuid.

KUS ON VIGA, et asjad on nii nagu nad on? Siinkirjutaja on veendunud, et viga tuleb otsida kuritegevuse uurimisel kasutusel olevatest meetoditest. Iga teadlane või uurija „leiutab" oma meetodi, mille abil ta püüab siis üht või teist probleemi lahendada, tegelikult aga tekitab hoopis uusi probleeme juurde, nii nagu seda empiiriliste käsitluste puhul ikka juhtub. Kahjuks ei taheta teadvustada, et inimkonna ajaloos on olnud vaid mõned üksikud geniaalsed teadlasisiksused, kes on suutnud välja töötada teadusliku meetodi, mida tuleb ka kuritegevuse uurimisel tingimata kasutada. Need on esmajoones Platon (427- 347 e.m.a.), Aristoteles (384-332 e.m.a.) ja Hegel. See meetod on dialektiline loogika, mis filosoofiliste kategooriate ehk põhimõistete abil peegeldab tegelikkuse ja tunnetuse kõige üldisemaid ja olulisemaid omadusi.

Platon käsitles ideede tunnetamise meetodit ja nimetas seda meetodit esmakordselt „dialektikaks". Filosoofiliste kategooriate väljatöötamises on suuri teeneid Aristotelesel. Hegel, kes vaatles kategooriaid nende dialektilises arenemises, on öelnud teaduse suurmehele omase tagasihoidlikkusega, et tema arendas kategooriaid suhteliselt vähe, kuna Aristoteles oli juba selle töö ära teinud. Aristoteles uuris kümmet kategooriat, nende hulgas olemist ja olemust kui kõigi muude kategooriate alust, samuti kvaliteeti ja kvantiteeti ning teisi kategooriaid. Hegel väidab, et „loogika on kõige raskem teadus". Nii see paraku ka on. K. Marx, kes „uue ajastu" teadlastest sai Hegeli dialektilisest loogikast arvatavasti kõige paremini aru ja arendas seda edasi, on väitnud just õigusteadusse puutuva „omandatud esemete kaitsmise" kohta järgmist, et „iga tootmisvorm tekitab temale omased õigussuhted, valitsemisvormid jne. Toorus ja mõistmatus seisnevadki selles, et orgaaniliselt kokku kuuluvad nähtused asetatakse juhuslikesse vastastikustesse suhetesse ja puht spekulatiivsetesse omavahelistesse seostesse". Hegeli nn „Suur Loogika" on üliraske pähkel igale teadlasele, kuid sellest aru saamata või seda ainult osaliselt mõistes pole vähemalt sotsiaalteadustega, sealhulgas õigusteadusega, suurt mõtet tegelda. Hegeli järgi on olemise tasemel kõik konkreetne ja olemuse tasemel kõik suhteline ehk tõenäosuslik. See on tähtis.

SIINKIRJUTAJA ARVATES OLI tänapäeva suurim asjatundja nendes teadusvaldkondades  Peterburi õigusteadlane Lev I. Spiridonov (1929-99). Üldiselt armastatakse küll sageli rääkida ühe või teise ühiskonnateaduse juures nn "süsteemsest käsitlusest", kuid asja sisuni, s.t "süsteemse käsitluseni" ei ole praktiliselt keegi jõudnud. Kuid teisalt ei saa süüdistada ka meile eelnenud teadusemehi rumaluses. Hegel kirjutas oma „Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia" esimeses osas ehk „Väikeses loogikas" järgmist: loogilise idee areng osutub progressiivseks liikumiseks, s.t mõtlemine, tõustes abstraktselt konkreetsele, on filosoofia ajaloos esinenud varasemad süsteemid enam abstraktsed ja järelikult vähem tegelikkusele vastavad. Õigusteaduse, eriti kriminaalõiguse üks põhimõisteid - kuritegu kui asetleidnud juriidiline fakt -, on vastupidiselt levinud arvamusele tegelikult oma sisult täiesti abstraktne nähtus.

MÕNI SÕNA KARISTUSEST. Meil kehtiv karistusseadustik on 1975. aasta Saksa Strafgesetsbuch´i (karistusseadustiku) ja Prantsuse 1994. aasta Code Penal´i (kriminaalkoodeksi) tõlge (mõnede meie õigusteadlaste hinnangul halb tõlge). Eestlased ise ju midagi teha ei oska?!

Mis puutub aga karistusse, siis karistuse all mõeldakse tavaliselt süüdlasele kättemaksu, süüdlase isiku ümberkasvatamist, süüdlase paranemist, et ta edaspidi enam ei paneks toime kuritegusid, aga vangistuse puhul ka seda, et niikaua kui ta on ühiskonnast isoleeritud, ta üldjuhul uusi kuritegusid toime panna ei saa. Kõik nimetatud karistuse määratlused ei ole sugugi valed, kuid ei moodusta kokkuliidetuna seda nähtust, mida Hegel nimetab "miskiks" ja mis ühtlasi on karistuse olemus. Surmanuhtlus on loomulikult kättemaks. Surmanuhtluse on erinevates riikides kaotanud ainult nende esindusorganid, parlamendid. Elanikkond on igal pool olnud surmanuhtluse kaotamise vastu... Kuid Hegel ütleb: rahvas ei tea midagi...

MILLEST ALUSTADA TÕSITEADUSLIKKU UURIMIST ÕIGUSTEADUSES? Iga algus on raske, sest probleem on tõesti keeruline. See, mis on esimene teaduses, on ka ajaloos esimene. Filosoofiat ei saa alustada „minast" ega „rahvastikust", kuna puudub objektiivne liikumine, olgugi et näib olevat õige alustada reaalsest ja konkreetsest.

Hegel alustab oma õigusfilosoofiat kõige abstraktsemast nähtusest - valdusest, mille kohta K. Marx ütleb, et Hegel alustab õiguse (õigusfilosoofia) uurimist õigesti valdusest kui subjekti lihtsaimast õigussuhtest. Järelikult valdus kui vahetu "üksik fakt" on otsene indiviidi või nende kollektiivi poolt looduse esemete vahetu omandamine. Hegel ütleb, et olemise, aga samuti mitteolemise tõde seisneb nii ühe kui ka teise ühtsuses, ja see ühtsus on saamine, s.t mingisuguse uue nähtuse tekkimine. Teiste sõnadega tähendab see seda, et filosoofiline kategooria „olemine" eeldab endas loogiliselt, mitte ajaliselt, mingisugust teist nähtust. Seega kategooria „olemine" ehk „miski", antud juhul valdus, eeldab endas vastuolu. Vastuolu aga tekitab liikumist, omab impulssi ja tegevust, mis läheb üle mingisuguseks teiseks nähtuseks. Millisesse omandivormi aga „läheb üle" valdus, on jällegi väga oluline probleem. Ääremärkusena olgu öeldud, et kapitalistlike tootmissuhete tingimustes avalduvad ühiskonnaliikmete omavahelised suhted reeglina eraomandi kaudu. Hegeli uurija Kuno Fisher kirjutas, et Hegeli filosoofia (loogika) on oma iseloomult kui teadmine, kui tahe uue teadmise saamiseks, ja sellest uuest teadmisest tulenevate probleemide lahendamine. Lev I. Spiridonov märkis seoses filosoofilise alguse kategooriaga ehk "olemisega", milleks on õiguse uurimisel valdus, et edaspidise teoreetilise uurimise käigus on ülimalt keeruline see asjaolu, et uurija ei kaotaks uuritavat nähtust kui tervikut, kuna mitteteadusliku analüüsi tulemusena ei ole uurijal edaspidi enam võimalik osadest uuesti kokku panna tervikut.

Siinkohal tuleb kahjuks märkida, et filosoofid, majandusteadlased jt teadusharude esindajad on arendanud õigusteadust rohkem kui seda on teinud õigusteadlased ise. Väidetavalt seisneb juristide põhipuudus tavaliselt filosoofia mittetundmises või selle halvas tundmises.

MIDA ARVATA TÄNAPÄEVA  JURISPRUDENTSIST ehk õigusteadusest kui teadusest? Mõned aastad enne oma surma ütles Lev I. Spiridonov, keda ettekandja tundis 25 aastat, et ta tahab kirjutada veel viimase raamatu, mille pealkirjaks oleks saanud „Õigusfilosoofia". Lev I. Spiridonov ütles mitmel korral, et tal on juba valmis selle raamatu esimene lause: „Kõik see, mida täna loetakse jurisprudentsiks ehk õigusteaduses teaduseks, tegelikult seda ei ole."

Siinkirjutaja analüüsis siin väga põgusalt mõningaid õigusteadusega seonduvaid mõisteid ja termineid, millega on seotud kuriteo (kuritegevuse) uurimine. Siinkirjutaja tegi seda süsteemitult, mis asja teaduslikule lähenemisele ei ole omane. Siinkirjutaja ei esitanud artiklis käsitletud tegelikkust käsitlevaid mõisteid üksteiseks ülemineku vormis, mis peaks voolama nagu vesi jões, vaid tegi seda nii, nagu see on omane meie tänasele teadusele.

Arvatavasti on jõudnud kätte aeg, mil tuleb tõsiteaduslikult hakata rääkima tegelikkuse nähtuste - õiguse ja mitteõiguse, õiguse ja juriidiliste seaduste (seadusandluse), kuriteo ja karistuse, kuriteo ja kuritegevuse sisust. Sulepeast välja imetud raskete ja pahatihti mittemidagiütlevate definitsioonide aeg tundub olevat läbi. Kahju on õigusteaduskondade üliõpilastest, kes peavad pähe tuupima kõikvõimalikke definitsioone, millest ei saa aru sageli ka õppejõud ise. Toon naljaka näite 1950. aastate teisest poolest, kui TRÜ õigusteaduskonna üks õppejõud nimetas maksekorralduseks sellist dokumenti, mis kannab pealkirja „Maksekorraldus"!

ANDO LEPS

Jaga |