Mõtteheietus: Ringiga eelmisse sajandisse…

Tohutu pabermassina tolmuvad kenad köited raamatukauplustes, raamatuid vorbitakse igal sammul, nende juurde leiab tee aga vaid mõni üksik. Hingehinnaga müüakse, sest hinna on ajanud suureks mitmet-setmet laadi vahetalitajad. Ei ole neil otsa ega äärt… Kes lähemalt on kokku puutunud raamatuleviga, see teab, millest on juttu!

Samas põletatakse häid vanu raamatuid, neid kõige harivamaid, kõige paremaid… Jagatakse tasuta… Ja kui ei taheta ka tasuta, küllap siis langegu tuleroaks… Salaja… Väike hirm ikkagi… On ju kunagi „kivvi“ raiutud read – „Need pole inimesed, kes põletavad raamatuid“. Tahetakse ikka inime’ olla. Raamatukogudes, neis viimastes vaimsuse hoidlates, on hüljatud raamatukesed välisukse alla häbelikult riiulile paotatud… Ilma  selgituseta… Igaüks ise mõistab: võtke kaasa!

Poeet on loodud lendlema liblikana, poeet ei ole vale ja valskuse vankri ette rakendamiseks!  Kui aga pole enam poeeti… mis elu see enam on!

Kirjamees on ajast aega ikka ruineeritu oma eluajal, parimais aastais, just siis, kui ta on valmis kogu rahvale vaimuvalgust tooma. Hale on vaadata nagu-seeni-kerkinuid luuletubasid ja luulemaastikke, kus igavlevad (peaasi, et lojaalsed kirjamehed ja -naised, luuleldajad), kes üksteise ees loevad oma šedöövreid, ise neist vaimustudes. Ja milline õnn, kui mõni ametnik heaks kiidab ja mündi viskab! Häbi! Silmakirjatsedes viljeldakse sisutühja tegevust – luuletegevust, mis muidugi ammu pole enam luule.

Ja inetu on, kui loomeinimene on sunnitud kirjutama kulka’le hunnitu hulga pabereid, ootama käsi ja silm pikka, kas rahuldatakse tema „armupalve“, st taotlus saada paarsada seeklit. Kui raamatu väljaandmine on mitu korda kallim. Tegelikult peaks ju need kultuuriametnikud ise oma kohustuste kohaselt tulema ja paluma: võta vastu raha ja tee valmis oma raamat või maal! Loksutatakse siia ja sinna, näidatakse oma võimukest. Aastakümneid istuvad need oma kontorites paigal… Tahes-tahtmata kangestuvad mitte ainult jalad istumise all, vaid kangestub ka vaim.

Ja elu ei edene. Kas see on elu? Ei, see on surrogaat. Ametnikehorde liiga palju. Ammu sellest räägitakse, aga igal aastal tuleb juurde.

Ei helise hinges enam ammu muusikat kuulates, nii nagu näiteks kunagi Helgi Sallot kuulates. Ei olegi enam selliseid hääli, mis heliseks, mida kuuldes süda sulaks ja hing heldiks. Rahvale pakutakse tasuta „kontserte“. Hingeta ja sisuta hirmvalju lõõritamist. Seal kuuled vaid neid, kes ajavad taga tehnikat. „Töötavad viiuliga“ – ei mängi nemad viiulit, nemad töötavad viiuliga. Nende endi määratlus, muide. Nii pidavatki. Klassika aia taha!

Ei kirjuta lennukaid artikleid enam ka Kaplinski, väsinud on Mari ja Lauri. Hugo Hiibusele ei hakka ajahammas. Tema pliiats ja sulg on vahe. Elab nii, kuidas hing ihkab. Naljavine silmis.

Võõraste mallide järgi vormitakse uut käsukuulelikku vihata kodanikku. Painutatakse ja pitsitatakse inimlast.

Need ei ole mingid marginaalsed mõtted – kõik mõtlevad nii; ka need, kes pandud painutama ja pitsitama. Ja keegi ei ärgitagi ärkamisele üles kutsuda, hüüda: „Vaim vabaks!“

Sul sada aastat, Eesti!

Sul sooviks südamest,

Et saaksid vabamalt sa hingata,

Et võiksid heita turjalt bürokraatia ja brüsselismi!

Et poleks vaja propageerida sul mingit -ismi…

ANNE RATMAN

Jaga |