Nädala juubilar ADOLF HITLER 120

Oma päritolus polnud Adolf kuni lõpuni kindel. Teati vaid, et tema isa oli taluteenija Anna Maria Schicklgruberi vallaspoeg. Seetõttu poleks Hitler saanud iseenda rassikriteeriumi järgi olla ei SA ega SS-i liige.

Koolis oli Adolfi edasijõudmine üsnagi kesine, kuid kuidagi ta kooli siiski lõpetas. Pärast mõnda aega kestnud eksirännakuid püüdis ta paar aastat edutult astuda Viini Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Elatas ta ennast Viini vaatamisväärsustest postkaartide maalimisega ning pärast ema surma saadud orvupensionist.

Hitler elas Viinis aastail 1909–1913. See ajajärk oli tema elus kõige vähem õnnelik, kuid mängis tähtsat rolli tema iseloomu ja vaadete kujunemisel. Ta ei teinud saladust, et vihkab Habsburge, juute, preestreid ja sotsiaaldemokraate.

1913. aastal maksti Hitlerile välja tema isa pärandus ning ta kolis Münchenisse, kus jätkas akvarellide ja õlimaalide tegemist, eelistades kujutada arhitektuuri ja muid vaatamisväärsusi.

Olles küll sõjaväeteenistusest vabastatud, astus Hitler pärast Esimese maailmasõja algust vabatahtlikuna sõjaväkke. Sõjaväes tundis ta end kui kala vees – täitis ohtlikke ülesandeid, sai mitu korda haavata, teenis välja II ja I järgu Raudristi. Sõja ajal muutus ta fanaatiliseks Saksa patrioodiks, kuigi polnud isegi Saksamaa kodanik.

1918. aastal, veidi aega enne sõja lõppu, sattus Hitler ravile sõjaväepsühhiaatri juurde, kes iseloomustas teda kui juhtivale tööle täiesti kõlbmatut psühhopaati.

Peale sõda töötas Hitler mõnda aega isegi Müncheni riigikaitsevalitsuses informaatorina, kus tema tööülesannete hulka kuulus nuhkimine parteide ja ringikeste üritustel. Seal avaldus tema oraatoritalent. Oma ülemuste käsul astus Hitler Saksa Töölispartei liikmeks. 1920. aasta kevadel nimetati tema pealekäimisel partei ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Hitlerist sai „õllekeldriagitaator“. Selles ametis ta oli oma parteile hädavajalik. Seda ära kasutades, saavutas ta 1921. aastal enda valimise NSDAP esimeheks.

Sestpeale algas Hitleri pidev ja järjekindel tõus poliitikataevasse, mis jõudis kõrgpunkti 1930. aastate lõpul ja 1940-ndate algul.

Väidetavalt mürgitas ta 1945. aasta mai algul Berliinis enda ja oma abikaasa Eva Brauni ning käskis surnukehad põletada. Kuid legende on selliseidki, et ta elas kõrge vanaduseni Argentiinas või et lendab koos Tiibeti budamüstikutega UFO-s tänini ümber maailma – oodates  õiget aega, et uuesti võim enda kätte haarata.

Vägisi kipuvad aga pähe mõningad paralleelid meie Andrus Ansipi valitsuse ning Suur-Saksamaa Adolfi Hitleri valitsuse tõusu ja languse vahel.

Adolf lubas mõne aastaga üles ehitada tuhandeaastase rahuriigi, kus saksa rahvas ruulib. Andrus lubas Eesti paari aastaga viia Euroopa viie rikkaima riigi hulka.

Adolf oli fantastiline kõnemees, kes terve saksa rahva hulluma pani. Andrus paneb meid ka täna veel kõnepuldist uskuma, et olemegi juba nende viie rikkaima riigi hulgas, kuid me lihtsalt pole sellest millegipärast veel aru saanud.

Adolf ja natsionaalsotsialistid lõid absoluutselt ja totaalselt vaikiva ühiskonna. Sama on teigemas meie praegune võimuliit.

Adolf suutis saksa rahva peaaegu sajaprotsendiliselt uskuma panna, et kõigis maailma hädades on süüdi juudid ja kommunistid. Eesti rahvas on praeguse valitsuse mahitusel kindlal seisukohal, et kõigis maailma hädades on süüdi venelased ja kommunistid.

Adolfi suurim vaenlane oli Nõukogude Liit ja ta tungis sellele kallale (tõsi küll, teame, millega asi lõppes). Meie valitsuse suurim vaenlane tundub samuti olevat Venemaa. Otseselt sellele kallaletungimisest on Jumal meid siiski hoidnud, kuigi Gruusia sündmuste ajal olime sellest vaid sammu kaugusel.

Adolf lootis enne langust müstika ja maagia abile. Andrus – tule, Jumal, appi! – räägib sellest, et tema on tulnukas.

Adolf kinnitas veel 1945. aasta algul, kui liitlaste ring ümber Berliini aina tihedamalt koomale tõmbus, et kohe-kohe sõda võidetakse, vaja on lihtsalt viimane otsustav lahing võita. Andrus on seisukohal, et isegi mingit lahingut võita vaja ei ole – meie hädad kaovad ise nii nagu nad tekkisidki. Oh, annaks Jumal!

IVARI VEE

Jaga |