Tants ametiühingute aurukatla ümber

TOIVO ROOSIMAA,      27. november 2002




Ühiskonna elukorralduse järsk muutus ning teatud hirmugeenide säilimine eelmisest ajast annavad teravalt tunda ka täna. Varem süstitud hirm elab edasi eriti keskealises põlvkonnas ning pärsib julguse enda või teiste kaitseks välja astuda. Vaba mõttelaadi arendamine ning lahtisaamine sissekulunud paradigmadest on praegu Eesti haritlaskonna ja meedia tõsine ülesanne.

Kui Eestis algas laulev revolutsioon, tehti esimesed katsed luua poliitilisest survest vabad ja erakonnavälised ametiühingud. Esimesena õnnestus see Eesti ülikoolidel 1989. a. Tutvuti kõigepealt Põhjala regiooni riikide ametiühingutega, malli võeti ka Kesk-Euroopast. TALOle pandi alus 1992. a, mil neli üleriigilist organisatsiooni asutasid Teenistujate Ametiliitude Organisatsiooni.

Vaba mõttelaadi raske aktsepteerida

Algas tants aurukatla ümber. Ilmselt ei olnud inimestes, ka valitsusringkondades juurdunud mõttemaailm valmis aktsepteerima iseseisvalt tegutsevat ja vaba mõttelaadiga organisatsiooni. TALO toimimisele seati tõkkeid ja meid püüti haarata mõne erakonna tiiva alla. Tänaseni ei ole see õnnestunud, kuigi TALO ettepanekuid sageli eiratakse, kirjadele ei vastata või otsitakse erakonnameelseid isikuid, et TALOt lõhestada. Oleme aga otsustanud teha koostööd kõigi erakondadega, et meie soovid ja arvamused jõuaksid valitsusse ja Riigikokku.
Täna on TALOs 12 liikmesorganisatsiooni ning aktiivliikmete arv küünib 37 000ni. See on pool võimalikest liikmete hulgast.
Püüan anda ülevaate suhtlemisest avalikkuse ja meediaga. Saan aru, et probleemide lahendamine ei ole kritiseeritava mahamaterdamine, vaid kompromissi leidmine. Tagasi vaadates pean tunnistama, et ühiskonna elukorralduse järsk muutus ning teatud hirmugeenide säilimine eelmisest ajast on teravalt tuntavad ka täna. Varem süstitud hirm elab edasi eriti keskeas ja vanemas põlvkonnas ning pärsib julguse enda või teiste kaitseks välja astuda. Vaba mõttelaadi arendamine ning lahtisaamine sissekulunud paradigmadest on praegu Eesti haritlaskonna ja meedia tõsine ülesanne.

Vajame haritlasi ja analüüsivõimelisi ajakirjanikke

Kui palju on täna Eestis haritlasi ja ajakirjanikke, kes suudaksid olukorda analüüsida ja sotsiaalset problemaatikat süsteemselt käsitleda? Raske öelda. Need inimesed on vaja kokku koguda ja luua asjatundjate toimkond, kes suudaks loodud mõttekonstruktsiooni viimistleda ja muudaks selle süsteemiks. Töö ei ole kerge, kuid möödapääsmatu, kui tahame, et riik ja iseseisvus jätkuksid. Seda tunnetavad ilmselt ka president ja suurettevõtjad. Miks muidu tuldi välja ühiskondliku kokkuleppe ideega. Mida võiks ja peaks niisugune kokkulepe sisaldama? Milline osa idee tutvustamisest jääks meedia kanda?
Eelkõige peaks selgitama põhjusi, miks on tekkinud suur sotsiaalne lõhe eri ühiskonnakihtide vahel. Peaks pakkuma välja mõtteid ja lahendusi, kuidas lõhe edasist süvenemist peatada ning kuidas võiksime toime tulla selle likvideerimisega. Elanikkonna kihistumine vaesteks ja rikasteks on suurenenud rahutust tekitava kiirusega. Isikud, kes on lähedal kogu ühiskonna loodud väärtustele, püüavad halastamatult saada võimalikult suure osa isikliku heaolu tagamiseks. Arutu ahnuse süvenemisel satub aga ohtu riigi iseseisvus.
Ühiskondlik kokkulepe teenigu riigi hoidmise funktsioone. See eeldab sotsiaalse ebavõrdsuse kiiret vähendamist ja uute töökohtade loomist, aga ka rahvusliku tööstuse rajamist kodumaiste loodusvarade baasil. Kui lisada vajadused tervisele, kultuurile, haridusele, vanemale põlvkonnale, eeldab see kõik kokkulepitud põhimõtetel vahendite ümberjagamist. Kas me oleme selleks valmis? Vastuse peab andma avalik arutelu.
Isikud, kes on lähedal kogu ühiskonna loodud väärtustele, püüavad halastamatult saada võimalikult suure osa isikliku heaolu tagamiseks. Arutu ahnuse süvenemisel satub aga ohtu riigi iseseisvus.

Majandus ja meedia välisinvestorite omandis

Majanduses oleme võtmepositsioonid andnud väliskapitalile, müües maha põhilise osa tööstusest ning transpordist. Ka suurem osa massimeediast on välisinvestorite käes. Sageli küsitakse meilt, miks Eesti ametiliidud ja ametiühingud on nõrgad. Miks eestlased ei taha organiseeruda?
Vanem generatsioon mäletab, et ühe partei juhtimisel oldi teatud sundusega kõik koos. Sundorganiseerumine tekitas vastuseisu, ja see on tänasesse kaasa toodud. Aga ka noortel on vähe huvi ühistegevuseks. Ametiliitude propaganda on olnud tagasihoidlik. Reaalselt on Eestis olukord, kus inimesi hirmutatakse - kui nad astuvad ametiühingusse, kaotavad töökoha.
Üks ametiühingute nõrkuse põhjus võib olla välisinvestorite enda kartus. Organiseerunud töötajad vähendaksid oma palga- ja sotsiaaltagatiste nõudmisega oluliselt nende küllaltki suuri kasumeid. Pole võimatu, et välisinvestoritest töösturid ning ajakirjanduse magnaadid omavahel kokku lepivad, et ametiühingute üle diskuteeritaks võimalikult vähe, et nad ei muutuks arvestatavaks jõuks.

Oma insenerideta ei ole iseseisvat tööstust

Omariiklikku tööstust ning uusimat tehnoloogiat saab arendada, kui on olemas vajalike teadmiste ja kompetentsiga tehniline haritlaskond. Insenerid on strateegiline varandus, kelleta kaasaegne tugev majandus on mõeldamatu. Eestis kõrghariduse saanud inimesed aga lahkuvad välismaale, sest siin ootab neid madal töötasu, mis ei korva õpingutele tehtud kulutusi ega taga vastuvõetavat elatustaset. Seega abistame kogu aeg oma tagasihoidliku riigieelarvega meist rikkamaid riike, kuhu siirduvad meil hästi koolitatud spetsialistid. Sama on teadlastega. Välisfirmad viivad tootearenduse oma kodumaale, jättes meie teadlased kõrvale.

Eestis demograafiline olukord seenekujuline

Alates 1990. a on sündimus vähenenud peaaegu kaks korda ja auk püramiidi jalamil on suurem kui Teisest maailmasõjast tingitud sündimuse langus. Rahvastikuprognoosis omandab rahvastikupüramiid seniste suundumuste jätkudes seene kuju (vähe noori all, palju vanu ülal). Demograafilise hõivekoormuse suurenemise ebasoodsaid efekte on demograafid poliitikutele küll teadvustanud, ent analüüsimata ja prognoosimata on lähituleviku tööjõunäitajad. Selliseid andmeid aga hiljuti valminud Eesti Vabariigi tööhõive tegevuskavast ei leia.
Sündimuse langus Eestis viimase kümne aasta jooksul on viinud selleni, et igal aastal suletakse 10-20 kooli. Kuid sündimuse vähenemise ja rahvastiku vananemise suuremad negatiivsed tulemid ootavad meid veel ees.
Sageli arvatakse, et rahvastikuprotsesse ei saa reguleerida. Päris nii see ei ole. Esmalt on vaja anda üldhinnang rahvastiku tervisele ja demograafilisele seisule, et rakendada teadlasi rahuldava vastuse saamiseks selles eksistentsiaalses küsimuses. See ei ole ainult Eesti, vaid kõigi nende riikide probleem, kus rahvastik kiiresti vananeb.
Kuuldes aga Põhjala regiooni riikide soove haritud inimesi endale tööle kutsuda, tahaksin kodustele otsustajatele meelde tuletada, et kahjuks sünnib Eestis täna 12 000 last aastas. Kes jääb siia Eesti elu edendama? Kes on siis kaotajad, kes võitjad, kui sellisel moel läheme vastu vaba tööjõu liikumisele Euroopas?
Kaotajateks oleme meie, kui me ei arvesta üksikisiku huve ega koolita oma rahvast, et saada kõrgete teadmistega inimesi, kes jääksid Eestisse tööle. Kõige selle teavitamiseks vajavad ametiühingud tihedaid sidemeid meediaga ning avalikke diskussioone, mis aitaksid leida kompromisse ühiskonna tõsiste ebakõlade likvideerimisel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)