Eesti kohast maailmas

Kahe konkureeriva poole vahele jäävate rahvaste ajalugu on kulgenud erinevalt. Peaaegu sarnane on vaid Eesti ja Läti saatus.

Jagame saatust lätlastega

Baltlaste alad haarasid enda kätte juba 13. sajandil saksa ristirüütlid. Itta nad edasi ei pääsenud, sest said 13. sajandi keskpaigas lüüa Neeval ja Jäälahingus. Hiljem toimus põhiline hansakaubandus Ida- ja Lääne-Euroopa vahel Eesti ja Läti alade kaudu. Neli Eesti linnagi kuulus Hansa Liitu.

Balti parunite vastu välja astudes olid Eesti ärkamisaja suurkujud suuresti mõjutatud saksa romantikutest, kelle loomingu hilisem periood langes ajaliselt pooleldi ühte Otto von Bismarcki tegevusega väikeste Saksa feodaalriikide ühendamisel Saksa suurriigiks.

Baltimaad jätsid šansid kasutamata

Maailmas algas globaliseerumine 20. sajandi esimesel poolel. Kaht suurimat verevalamist on nimetatud maailmasõjaks. Ala, kuhu ka Eesti kuulub, muutus taas germaanlaste ja venelaste sõdimise tallermaaks.

Eesti Vabariik kuulutati välja Vene vägede mineku ja Saksa vägede tuleku vahel. Väljakuulutajad läksid Saksa kindralit tänama, kuid too  polnud tänulik – üks eesti suurmees pandi vangi Eestis, teine sai surma Soomes.

Vabadussõjas võitlesid eestlased edukalt nii Nõukogude Venemaa kui ka balti- ja riigisakslaste sõjakäigu vastu. Mingil määral oli siinsamas kohal ka Esimese maailmasõja võitja Antant (Entente). See oli ajajärk, mil toimus meie ala üleminek germaanlaste ja slaavlaste vahevööndist laiemasse vahevööndisse – Lääne ja Ida vahel.

Tänapäeval kirjutatakse Molotovi–Ribbentropi paktist kui Teise maailmasõja süütenöörist. Targu jäetakse mainimata sellele 1939. aasta suvel eelnenud Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liidu läbirääkimised, mis jäid lepinguni jõudmata paljuski Balti riikide vastuseisu tõttu Moskva püüdlustele kindlustada nende idapiir. Lepingus nähti ette koguni Inglise laevastiku tulekut Lääne-Eesti saartele. Selle lepingu sõlmimise korral poleks Hitler võib-olla Teist maailmasõda alustanudki.

Kas selles sõjas pole süüdi ka Balti riigid, kes nägid võimalikku vaenlast ainult NSV Liidus ja keeldusid temaga koostööd tegemast? Moskvas ilmselt seda teati, ja 1939. aasta septembri lõpul antigi esimene ultimatiivne hoiatus just Eestile. Kokkuleppe kohaselt tulid siia, sh Lääne-Eesti saartele, Nõukogude väeosad. 1940. aasta suvel, pärast Saksamaa edukat rünnakut läände lülitati Balti riigid NSV Liidu koosseisu.

Baltikumist sai „La Manche“

Hoolimata Saksamaa edukast välksõjast 1940. aastal Lääne vastu ei suudetud Inglismaale tungida. Vahele tuli meri – La Manche'i väin. Aga võib ju arutada, et järgmisel suvel, idasõjas mängis omamoodi La Manche'i rolli Baltikum. Selle ala kaitsmist võidi alustada läänepool Kaunast, Daugavpilsi ja Narvat. Luhtus Hitleri plaan kiiresti vallutada Leningrad ja luua otseühendus kaasasõdija Soomega. Saksa väed peatati mõneks ajaks Eestis, esmajoones Põltsamaa ja Märjamaa kandis.

Välja kujunes samasugune koalitsioon, nagu oli plaanitud 1939. aasta läbirääkimiste ajal. Vaid sõja juba kaotanud Prantsusmaad asendas nüüd USA. Põhilahingud toimusid just idarindel ning murdepunktiks sai Stalingrad.

Praegu peavad Hitleri-vastase koalitsiooni võitu progressiivseks ka hitlerlikus koalitsioonis võidelnud riigid. Oma osa etendasid selles 1940. aasta lahingud Baltikumis. Võiks ju püstitada küsimuse: kumb on tähtsam  – kas Hitleri-vastase koalitsiooni võit või Balti riikide vägivaldne lülitamine Nõukogude Liidu koosseisu?

Saksa okupatsioonirežiim Eestis oli pehmem. Ainsana lasti rahvale raadios esinema kohalike rahvuslaste juht, kes ütles, et Nõukogude vägede tagasitulek toob Eestile kaasa täieliku hävingu. Paljuski selle mõjul kujunes olukord, kus eestimaalasi sõdis Saksa poolel rohkem kui ühegi teise hitlerliku Saksamaa poolt okupeeritud territooriumi elanikke. Eestlased võitlesid koguni SS-mundris.

Mainitud raadiokõnega on ilmselt seotud ka asjaolu, et Eestist emigreeris enne Nõukogude vägede tagasitulekut läände palju inimesi, eriti loovharitlasi.

Me ei tea, milliseks kujunenuks Eesti saatus hitlerliku koalitsiooni võidu korral. Kuid olemas oli Generalplan Ost,  milles nähti ette „saksa eluruumi“ laiendamise eesmärgil asustada Baltikumi sakslasi ja osa siinsest elanikkonnast kavatseti ära viia kas itta või Soome poolt vallutatud Põhja-Karjalasse. Kogu piirkond plaaniti umbes 20 aasta jooksul germaniseerida.

Nende asjaoludega on nähtavasti ka seotud tõik, et omamoodi uus „ärkamisaeg“ algas Eestil kõigist teistest NSV Liidu vabariikidest kõige varem. Suurel määral emigrantide abiga radikaliseerus see liikumine kiiresti. Siin süvenes külma sõja aastail omaks võetud maailmakäsitus.

Eesti võimupoliitikud järgivad Molotovi printsiipe

21. sajandi alguses toimus Balti riikide üleminek idatsoonist läänetsooni. Mindi ühest liidust kahte teise – Euroopa Liitu ja NATO-sse. Neisse ühendustesse astumisest julgustust saanud Eesti praegune juhtkond läks välja Pronkssõduri ümberpaigutamisele.

Suurema osa eestlaste ja  siin elavate idaslaavlaste arusaam Teisest maailmasõjast on paraku erinev. Seetõttu pole imestada, et monumendi eemaldamisele järgnes Pronksiöö-märatsus.

Eesti praeguse juhtkonna ja ka meedia suhtumisega Gruusia sündmustesse jõuti rahvusvahelise pinge vähendamise vastaste esigruppi. Eestis isegi hakati süüdistama Euroopa Liitu ja NATO-t malbes suhtumises Gruusia küsimusse.

Rahvusvahelise õiguse osas mindi rahvaste enesemääramise printsiibilt üle  riikide suveräänsuse  põhimõttele. 90 aastat tagasi end iseseisvaks kuulutanud Eesti sisuliselt võttis nüüd omaks V. M. Molotovi sõnad tema avalikus kõnes 1940. aasta augustis, kui ta tõlgendas Balti riikide astumist endise emamaa järglasriigi koosseisu riikide suveräänsusprintsiibi taastamisena.

Meie meediasse on hakanud aeglaselt imbuma teateid, et olukord Gruusias on praegu tunduvalt keerukam. Lõuna-Osseetias korrespondendina töötav mees kirjutas koguni Postimehes, et kohalike elanike sõnul Pekingi olümpiamängude alguses ründasid Lõuna-Osseetiat ja tekitasid suurt kahju just Gruusia väed ning alles hiljem saabusid sellesse piirkonda Vene väed. Ent enam ei tahtvat lõunaosseetlased elada grusiinidega samas riigis.

Välis-Eesti väljaannetes kirjutatakse, et praeguses Eesti juhtkonnas on inimesi, kes olid kõrgetel positsioonidel juba nõukogude ajal. Kas poleks Eesti poliitilisel juhtkonnal otstarbekas teha üks põhjalik täispööre ning Venemaa kirumise asemel püüda olla vahendajaks-lepitajaks Lääne ja Ida vahel? Sellega teeksid kahe maailma vahelises ohtlikus tsoonis oleva Eesti juhid teene mitte üksnes oma rahvale, vaid tervele maailmale. Oma saatuse iseärasuste tõttu tunneme hästi mõlemat poolt ning saaksime omi teadmisi ära kasutada vahendustegevuses.

Peame vältima vigu a la 1939

Teisele maailmasõjale tegid lõpu kaks enneolematu suurusjärguga pommi, mis heideti Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile. Praegu on mitmel riigil olemas hoopis enamajõulised tuumapommid. Teadlaste arvates võiks nende relvade rakendamine, algatatuna kaotusekartjate poolt, viia hävingule kogu inimkonna. Seda pole siiani juhtunud, kuid pole ka mingit tagatist, et rahvusvaheliste suhete teravnemisel ei võiks nii juhtuda. Samuti pole garantiid, et kätte ei jõua Rooma klubi ennustused maavarade ammendumisest seoses inimeste arvukuse kasvuga ja aineliste väärtuste otsasaamisega.

Kas poleks otstarbekam praegu, uutes tingimustes mitte korrata paljuski samalaadseid vigu, mida tegid Eesti juhid 1939. aasta suvel? Peaksime ohtlikus tsoonis Lääne ja Ida vahel andma kogu maailmale eeskuju praegustest keerulistest ja eluohtlikest probleemidest väljapääsu otsimisel.

[esiletõste]

90 aastat tagasi end iseseisvaks kuulutanud Eesti sisuliselt võttis Gruusia sündmusi hinnates omaks Vjatšeslav Molotovi sõnad avalikust kõnest 1940. aasta augustis, kui ta tõlgendas Balti riikide astumist

endise emamaa järglasriigi koosseisu riikide suveräänsusprintsiibi taastamisena.

HERBERT VAINU, vaatleja

Jaga |