Miks suletakse postkontoreid?

 Kas Eesti Post ei ole riiklik ettevõte, kes peab tagama postiteenuse kättesaadavuse? Selleks on rahvas riigile makse maksnud. On maksnud isegi see pensionär, kes ostab kauplusautost pätsi leiba, sest käibemaks käib ka leivahinna sisse.

Mis siis on lahti Eesti Postiga? Põhjuseks on Euroopa Liidu direktiiv 31997L0067 aastast 1997 (Ühised reeglid Ühenduse postiteenuste siseturu arenguks), mis sai Eestile kohustuslikuks Euroopa Liiduga liit(u)mise järel.

Alguses oli sõna – ”erastamine”

Tegelikkuses algab kõik postiteenistuse erastamisest. Kuna erafirmale pole kasumlik postipunktiteenuseid osutada, siis need punktid pannakse lihtsalt kinni. Erastatud rahvuslik postifirma lõhutakse osadeks: finantsteenus eraldi (sellele ihuvad siinsed välismaa pangad ammu hammast), kirjade ja pakkide laialivedu eraldi (DHL, UBS jt on ootevalmis), võimalik ka, et kirjade-pakkide sorteerimine eraldi, otsepostitus eraldi. Siis müüb uus omanik need osad maha eri ostjaile, sest nii „tuleb rohkem pappi". Ostjateks on rahvusvahelised suurfirmad. Seda ei saa keelata, sest müüja on erastatud ettevõtte ainuomanik. "Mis ripakil – see ära, mis ripakil ei ole – see tõmmatakse ripakile, ja ikkagi ära" (vt Vello Leito "Eesti & geopoliitika. Iseseisev Eesti Vabariik või Euroopa Liidu uuskoloniseeritud provints?"; Tallinn 2002).

Eespoolmainitud direktiivei jäta liikmesriigi pädevusse muud kui õiguse korraldada kirjakastide paigutust sõidutee äärde, postmarkide väljaandmist, juriidilise või administratiivse protsessi käigus registreeritud postiteenust. Mida kujutab endast "protsessi käigus registreeritud postiteenus"? See on kohtukutsete jms. allkirja vastu kättetoimetamine.

Sama direktiivi järgi ilmub näitelavale uus tegija – "universal service provider" ehk maakeeli ”üldise teenusega varustaja” (ÜTV). See on suurfirma, kes on omandanud õiguse kirju riigi territooriumil koguda ja laiali jagada. ÜTV vaevalt küll vajab Eesti Posti "kliendikeskseid, usaldusväärseid, innovaatilisi ja jätkusuutlikkusele suunatud" töötajaid. Temal on oma innovaatilised, s.t peavarju ja kõhutäie eest ringisebijad. Kas need, olgu või araablased ja mustanahalised, sööstavad mööda Eesti metsi ja tühjaks jäänud külasid tädi Maali postkasti otsima? Keda enam huvitab tädi Maali ja ta kiri rahvusvahelises rebimises suure raha, võimu ja turuosade pärast?

Riigifirmalt erafirma kätte

Täiesti arusaamatu, milles seisneks mainitud direktiivis ja 2006. aastast pärit abidirektiivis 52006PC0594 heaks kiidetud postiteenuste kvaliteedi tõus, majanduskasv, elukvaliteedi tõus, kui õigused, mis kuulusid Eesti riiklikule firmale, antakse üle välismaisele erafirmale. Pigem tooks see kaasa täieliku hoolimatuse suhtumises neisse, kes postiteenust kõige enam vajavad: üksikute maakohtade elanikud, aineliselt vähekindlustatud, pensionärid, invaliidid jne. Tõendit selleks pole vaja enam otsida – seda on needsamad suletud postkontorid.

Kui ÜTV ei tule oma ülesannet täites ots-otsaga kokku, siis tuleb direktiivi kohaselt talle vahe korvata. Loomulikult ei lähe tasaarvelduse raha enam Eesti inimestele, vaid kaob raja taha. Kardan, et see "vahe" läheb kallimaks kui kõigi suletud postkontorite kulud kokku. Ülivabastatud turul ei saa kuidagi keelata, kui ka mitu ÜTV-d sööstavad tädi Maali postkasti otsima ja tahavad selle eest kahjutasu saada. Välistamisklausel kehtib eelkõige väiksemate ja kohalike ettevõtjate suhtes.

Täiesti tuntud nähtus

Lääne kultuuriruumis on see täiesti tuntud nähtus, üks majandusliku kuritegevuse vorme. Rootsi keeles on sel isegi oma nimi: "skalbolag" (skal – koorik, koor; bolag – firma). Imbutakse konkureeriva firma juhatusse ja viiakse firma kahjumisse. Siis leitakse, et kahjumi katteks tuleb müüa firma varasid. See viib firma veel halvemasse seisu, ning jälle tuleb vara müüma hakata. Kuni firma muutub ”koorikfirmaks” – järel on ainult nimi ja juriidilised rekvisiidid.

Pärast Rootsi posti postkontorite kaotamist Rootsis ei tea ma siiamaani, kust Huddinges pakki või tähitud kirja saata. Seevastu leidsin Huddinge keskuse servast toidupoekese, mida peab välismaise päritoluga mehike. Leivariiulite vahele oli kiilutud riiulike, kus lebasid pätside asemel mõned postipakid: Björnile ja Håkanile. Saadetisi läheb vist üksjagu kaduma. Ja kui lähebki, kelle asi see enam on? Rootsi posti internetikodulehele ilmus arvutimängu sarnane uus teenus, kus igaüks võib oma kadunud pakki ise taga otsida – mõnitamine kahjukannatajate üle. Kui Rootsi post töötas riikliku ettevõttena, siis oli nõudeks, et kiri või pakk (teatud suuruseni), jõuaks kohale järgmise päeva hommikuks, kui oli posti pandud enne kella viit. Pärast „eurorevolutsiooni" seda nõuet ei suudeta enam täita. Pole ümbrikul enam templitki, mis näitaks, kui kaua saadetis teel olnud ning kus ja millal posti pandud.

Ah et ei olda rahul, kui saadetis on kaua teel või kaob ära? Rahvusvaheline kullerifirma ootab ja toimetab teie kirjakese maailma otsa ja sealt veel edasigi, kui juurde maksate. Võib-olla saate eesti keeles hakkama, kuigi see ei pruugi nii olla. Loomulikult ei ole kirjakese saatekulu enam 5 ega 10 krooni, vaid näiteks 200.

Kui võrrelda ühiskonda organismiga, siis post oleks nagu vereringe, mis kannab laiali ja toob kohale kõike vajalikku. Mida kiirem, kindlam ja odavam on post, seda arenevam ja erksam on kogu ühiskond. Eriti oluline on post väikestele ja algajatele ettevõtjatele, kes sageli saadavad oma müügikirjad ja kaubanäited või isegi kauba laiali postiga. Nähtavasti ei ole Euroopa Liidule enam uusi ettevõtteid tarvis ja arengut samuti mitte, sest kellegi jaoks on areng juba ära toimunud.

JAAN HATTO

Jaga |