Võimsamini puhke, maru!

Ajakirjandus, ime küll, on võtnud arstide streigi suhtes üsna ausa hoiaku. Mis on kiiduväärt ja võib streigi positiivsele tulemusele kaasa aidata. Aga miks on nii vähe räägitud Eesti ühest olulisemast probleemist, mis on kätketud ka arstide streiki, - ebaõiglastest palgasuhetest?

Härraste Pevkurite, Ansipite jt trumpväide on: Eesti on vaene ja raha ei ole kusagilt võtta! Kuidas ei ole? Ärgem rääkigem raha ja väärtuste ulatuslikest, aga nii vähe uuritud raiskamistest ja vargustest - Riigikontrolli hinnangud ju ei pädevat meil ja uurivat ajakirjandust on näpuotsaga -, rääkigem üksnes palgasuhetest.

Kas tõesti peab Eestis olema kümneid ja sadu üsnagi küsitava otstarbekusega sihtasutusi ja instituute, kus juhtide palgad on 3000 ja rohkem eurot kuus? Selliseid nagu Tervise Arengu Instituut, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Arengufond, Mäluinstituut... Nüüd loodi veel mingi eriotstarbeline interneti sihtasutus, mille eesotsas on hr Sibul, endine Vabariigi Valimiskomisjoni esimees, kellest meenuvad äpardused valimistulemuste teavitamises ja väidetavad küsitavused e-valimistega seoses.

Miks on näiteks n-ö lapsnõunike palk 1500-2000 eurot või enamgi? Samas on õpetaja palk sellest 4-5 korda väiksem.

Palgasuhted avalikus sektoris on mädapaise, mis on tekkinud ja kasvanud kõikide valitsuste aegu. Nüüd näib, et polegi võimalik seda katki torgata. Riigisektori kõrgepalgalistele makstavate palkade külmutamisest ei piisa, et palgad nivelleeruksid. See paise tuleb katki torgata. Arst peaks saama samasugust palka kui riigikogulane, õpetaja võib-olla veidi vähem.

Poleks midagi lihtsamat. Ja Eesti inimeste õiglustunne oleks rahul. Aga meie praegune valitsus nii ei tee. Siinkirjutaja kardab, et ei tee seda järgminegi mitte.

Nii ei jäägi muud üle, kui mässata. Oleme lausa kohustatud mässama. Et pääseda hukatusest.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |