Kino muudab maailma. Millises suunas? Et tekiks dialoog

Utšitel oli meeldivalt üllatatud, et saali kogunes nii hulgaliselt huvilisi. Pärast tunnistas ta, et tal oli isegi veidi kõhe esineda nii rohkearvulise publiku ees. Ta oli meelitatud, et Eestis on nii suur huvi vene kino vastu.

Utšiteli filmid sunnivad mõtlema

Kui lähtuda kohtumise teemast „Kino muudab maailma. Millises suunas?", siis ühetähenduslikku vastust sellele küsimustele ei saadud. Mis puudutab aga Impressumi külalise filme - siis need, kui just ei muuda maailma, siis filmivaatajate teadvust kindlasti - sunnivad neil ajusid liigutama.

Aleksei Utšiteli arvates on tänapäeva kino peamiseks probleemiks see, et puudub õige  kangelane. Ei ole kahjuks sellist peategelast, kes suudaks panna vaatajat endaga kaasa minema, temas paremaid tundeid  äratada, olla jäljendamise objektiks. „Mulle meeldib juurelda selle kallal, kuidas nn tavainimene viibib kriitilises situatsioonis - psühholoogilises mõttes piiri peal. Millised tormid keevad tema hinges, kui palju on etteaimamatut."

Aleksei Utšitel on tänapäeva vene kinematograafia üldtunnustatud korüfee. Ei ole olnud ühtegi tema tööd, mis poleks esile kutsunud vaatajate, filmilaenutuse või kriitika kõrgendatud huvi. Peale selle on ta universaalne režissöör, kellele on ühtemoodi  huvitav nii mängufilm kui ka tõsielufilm.

Dokumentalist

Tegelikult algaski Aleksei Utšiteli loominguline biograafia dokumentaalfilmist.

Ta sündis 1951. aastal Leningradis, dokumentaalfilmirežissöör Jefim Utšiteli  perekonnas. „Kui minu isast rääkida, siis tema oli kõik Leningradi blokaadi  900 päeva koos linna ja selle elanikega, ja paljud dokumentaalkaadrid Leningradi blokaadist on filminud tema ning ta sõbrad."

Lõpetanud 1975. aastal Üleliidulise Kinematograafia Instituudi (VGIK), töötas Aleksei Leningradi dokumentaalfilmistuudios. 1980. aastal sai ta preemia filmi eest „Mitu nägu on diskoteegil?". 1987. aastal tegi ta filmi "Rock" (рок tähendab vene keeles - saatus), millel on praegu kultusfilmi staatus. Selle dokfilmi kangelasteks on sellised vene rokikultuuri silmapaistvad esindajad, nagu Boriss Grebenštšikov (Akvaarium), Viktor Tsoi (Kino), Juri Ševtsuk (DDT). Muide, mis puutub filmi pealkirjasse, siis, nagu režissöör tunnistas, pani ta rohkem rõhku mõistele „saatus".

Saatuslikuks sai Utšiteli elus juhtum, mis tõi ta mängufilmi juurde. Üheksakümnendate algul tehti talle ettepanek teha dokumentaalfilm kuulsast vene  baleriinist Olga Spesivtsevast, kes elu lõpul elas New Yorgis. Aleksei ei jõudnud võtteid alustadagi, kui baleriin suri 95-aastaselt. Ent materjali oli kogutud hulganisti. Ja siis otsustati dokumentaalfilmi asemel teha mängufilm. Nii ilmuski ekraanile esimene Utšiteli mängufilm „Giselle'i maania".

Tohutu kogus duubleid

„Meie filmi rahastamisega probleeme ei olnud. Võtsime ette 15-päevase ekspeditsiooni Pariisi. Filmisime Grand Opera´s. Mälestused filmivõtetelt on mul kõige imepärasemad," ütles režissöör. „Kuigi pärast filmi valmimist mõistsin, et paljut ma veel ei oska. Järgmise filmini „Tema naise päevik", mis on kuulsast  kirjanikust Ivan Buninist, tegelesin eneseharimisega. Kuigi ega mul oma esimese filmi pärast ka  häbi ole. Hiljuti pakuti mulle stsenaariumi baleriin Ksešinskajast - huvipakkuv lugu, tema seos tsaariperekonnaga... Kuid arvan, et teist korda ma balletist filmi tegema ei hakka. Järgnenud töid pole palju - tavaliselt teen filmi iga kahe-kolme aasta tagant; minu arvates peavad sellised vaheajad olema."

Aastal 2000 sai Utšitel preemia Nika filmi eest „Tema naise päevik". See film oli ka Oscar'i nominendiks ja pälvis  „Kuldse Gloobuse" auhinna.  Kolm aastat hiljem tuli ekraanile  „Jalutuskäik", millel oli suur menu noorte hulgas ja millele omistati festivali „Aken Euroopasse" peaauhind. Film „Kosmos kui eelaimus", mis on loodud aastal 2005, vääris 27. Moskva rahvusvahelisel filmifestivalil peaauhinna - „Kuldse Püha Georgi".

Utšiteli viimane töö, eepiline film „Piir" võiks oma mahukuselt võistelda Lääne blokbasteritega. See film oli samuti Oscar'i nominent. Võib öelda, et Aleksei Utšitel on osalenud kõigil suurtel filmifestivalidel, samuti paljudel väiksematel filmiüritustel.

„Iga film on nagu üks läbielatud eluetapp, minu jaoks oleks nagu lapse sünd. Paradoksaalsed asjad leiavad vahel aset - see, mis toimub kangelastega filmis, kajastub mõne aja pärast minu elus.

Ma arvan, et režissöör on inimene, kelles on koos mitu elukutset: psühholoog, arst, majandusmees,  produtsent. Filmis „Piir" oli üksnes võttegrupis 150 inimest! Kujutage ette, kaheksa kuud on kodust ära ekspeditsioonil inimesed, kel on perekonnad, ja samas tuleb olla kogu aeg toonuses... Iga möödalaskmine peegeldub ju pärast ekraanil. Minu kohta räägitakse, et ma teen väga palju duubleid. Jah, see on tõesti tõsi. Mul on see nagu haigus, ja seda juba alates dokumentaalkinost, et mul peab võtteplatsil kõik olema loomulik, et ennekõike ma ise seda usuksin. Et seda saavutada, tuleb vahel astuda ka ebapopulaarseid samme. Filmis „Kosmos kui eelaimus" püstitasin kurva rekordi: tegime ühte stseeni kaks päeva ja duubleid tuli 54. Alles 53. duublil saime tollaselt noorelt näitlejalt Jevgeni Tsõganovilt selle, mis vajasime.

Vahel nimetatakse režissööre „mõrtsukateks", nii ütles mulle ka Andrei Smirnov, kes mängis minu Bunini-filmis (ta on režissöör, filmi „Valgevene vaksal" autor). Tema sõnades on tõtt: kui sa ei püüa fanaatiliselt saavutada imet, siis jääb ime tulemata..."

„Õpetaja" ja „Õpilase" kohtumine

Kohtumisel Aleksei Utšiteliga viibis saalis Tallinnas elav legendaarne filmidokumentalist Semjon Školnikov. See andis ajakirjanikele võimaluse kalambuuritseda nende nimedega. Utšitel on vene keeles õpetaja, Školnikov meenutab õpilast. Meie auväärne kinokroonik meenutas, kuidas  sõja algul sõitis ta operaatori assistendina Leningradi ja  pidi ruttu üles leidma režissööri. „Helistasin stuudiosse, minult küsiti nime. Ma vastasin, et „Školnikov", aga teiselpool toru oli Jefim Utšitel, Aleksei isa. Ta küsis hämmastunult: "Kas te naerate minu üle?" Nii me tutvusimegi. Pärast oleme mitu korda kohtunud."

„Tihti küsitakse minult, kas minu perekonnanimi ei tee mulle tüli?" haaras teemast Aleksei Utšitel. „Kui ma kusagil esitlen end, siis mõni arvab, et see on minu elukutse. Muide, montaažiruumi uksel, kus ma oma filme monteerin, ripub silt „Utšitelskaja" (Õpetajatetuba). Siiski olen ma oma elukutses veel õpipoiss," konstateerib 60-aastane režissöör tagasihoidlikult. "Ja seni, kui minus see teadmine püsib, ehk hakkab mul lõpuks midagi ka välja tulema..."

Eestis võeti Utšitelilt mitu intervjuud, sh esines ta „Aktuaalse kaamera"  otsesaates, kus tunnistas, et unistab üht filmi teha Tallinnas. „Selles linnas tunnen end väga mugavalt, siin on head eeldused loominguks. Tundub, et mingite mu ideede, linna enda ja selle inimeste kombinatsioon võib anda huvitava ja ebatavalise tulemuse."

RAUL RATMAN

[pildiallkiri]  JÄRJEKORDNE PREEMIA: 2008. aastal sai Aleksei Utšitel Karlovy Vary  kinofestivalil parima režii preemia sõjadraama „Vang" eest.

Jaga |