Peaministri koht maksis David Cameronile soolast hinda

Kuna 6. mail toimunud üldvalimistel ei saavutanud ei konservatiivid ega leiboristid absoluutset enamust, mängis tekkinud olukord trumbid kätte hoopis kolmandale poliitilisele jõule - liberaaldemokraatidele.

„Viimased ongi juba jõudnud oma soodsat positsiooni nutikalt ära kasutama hakata ja Suurbritanniat võivad peagi ees oodata olulised muudatused seadustes," nendib Dyer.

Nick Clegg - edukas läbirääkija

Pärast viis päeva kestnud palavikulisi läbirääkimisi konservatiivide erakonnaga suutis liberaaldemokraatide liider Nick Clegg oma parteile välja võidelda tugevad positsioonid veel enne, kui ta nõustus koalitsiooni moodustama. Kui maksu- ja hariduspoliitilistes küsimustes suutsid osapooled vastastikuseid järeleandmisi teha, siis valimisreformi korraldamine oli teema, milles Clegg mingi hinna eest ei olnud nõus järele andma. 13 aastat võimult eemal olnud konservatiivid olid lõpuks sunnitud Cleggi sellele nõudmisele alluma.

Miks valimisreform pakub liberaaldemokraatidele nõnda suurt huvi? Valimisreformi läbiviimine on Dyeri sõnul ainus võimalus, mis aitaks liberaaldemokraatidel taas tõusta Suurbritannias poliitilise hierarhia tippu.

Liberaaldemokraatide poliitiliseks eelkäijaks olid liberaalid ja enne seda viigid. Üle kahe sajandi valitsesid Suurbritanniat toorid (konservatiivide eelkäijad) ja viigid. 1920. aastatel, Leiboristliku partei tõusu järel jäid liberaalid ühtedel valimistel kolmandaks - ja pärast seda ei suutnudki enam võimuni jõuda.

„Võitja võtab kõik"-stiilis  valimissüsteem on Dyeri sõnul eriti julm eelkõige just kolmandate poliitiliste jõudude suhtes. Mais toimunud üldvalimistel kogusid liberaaldemokraadid peaaegu veerandi häältest, mis tähendab, et parlamendis on nende käes vähem kui iga kümnes koht. Liberaaldemokraatide poolt hääletanud paljude inimeste silmis muutus nende antud hääl raisatuks.

Liberaaldemokraadid on juba aastakümneid otsinud võimalusi välja murda sellest nõiaringist. Ainus võimalus seda teha on muuta Briti valimissüsteemi. Liberaaldemokraadid on Dyeri sõnul nõus kõigi valimissüsteemi muudatustega, mis aitavad neli õiglasel teel edu saavutada.

Praegusest valimissüsteemist enim kasu lõikavad leiboristid ja konservatiivid on seni seisnud igati vastu valimissüsteemi muutmisele. Ainus võimalus niisuguse olukorra tekkeks, kus kahe suurpartei vastuseis selles küsimuses murdub, on siis, kui ollakse sunnitud liberaaldemokraate paluma end toetada. Dyeri sõnul just säärane situatsioon uue valitsuskoalitsiooni moodustamisel juhtuski.

Nick Clegg oleks Dyeri hinnangul eelistanud koalitsiooni moodustamist leiboristidega, sest enamik liberaaldemokraatide valijaid on oma vaadetelt vasakpoolsed. Kuid Clegg teatas kohe pärast valimisi, et hakkab kõnelusi pidama valimistel enim hääli saanud konservatiividega. Clegg teadis, et leiboristid olnuksid koalitsioonipartneritena vähem usaldusväärsed kui konservatiivid, leiab Dyer.

Liiatigi saavutanuks liberaaldemokraatidest ja leiboristidest moodustatud koalitsioon parlamendis üksnes napi enamuse. Dyeri sõnul jäänuks seega oht, et mõni üksik ülejooksik või mässaja suutnuks niisugust koalitsiooni  lõhkuda.

Konservatiivid kiristavad hambaid

Dyeri arvates võib peaminister David Cameron ometi ühel päeval hakata kibedalt kahetsema, et nõustus liberaaldemokraatidega sõlmitud kokkuleppe tingimustega, mis tõid ta võimule. Cameron oli juba enne üldvalimisi paljude Konservatiivse Partei liikmete seas ebapopulaarne. Teda teatakse kui „moderniseerijat", aga konservatiivid on ikkagi konservatiivid, märgib Dyer.

Vastuseis Cameroni suhtes pärast valimisi konservatiivide seas suurenes veelgi. Paljud selle partei mõjukad liikmed süüdistavad Dyeri andmeil Cameroni suutmatuses tagada üldvalimistel konservatiividele enamust. Pärast 13-aastast võimulolemist kurnatud ja oluliselt oma mainet kahjustanud leiboriste tulnuks nende arvates igal juhul märksa enam edestada.

Enne valimisi oma ülekaalukas võidus veendunud konservatiividel jäi ometi parlamendienamuse saavutamisest puudu 20 kohta. Parema valiku puudumisel pidid konservatiivid koalitsiooni moodustamise nimel järele andma liberaaldemokraatide karmidele nõudmistele, sest pärast 13 aastat opositsioonisolekut soovisid nad meeleheitlikult võimule tulla. "Aga kui käimasolevad asjad peaksid karmiks minema, hakkavad konservatiivid Cameroni süüdistama suurtes järeleandmistes liberaaldemokraatidele," on Dyer veendunud.

„Cameroni suurimaks järeleandmiseks liberaaldemokraatidele oli loomulikult lubadus korraldada referendum valimissüsteemi muutmise küsimuses," kirjutab Dyer. Ka leiboristid, kes soovisid liberaaldemokraatidega koalitsiooni moodustada, andsid Cleggile sama lubaduse. Kuid liberaaldemokraatide hinnangul ei oleks nende koalitsioon leiboristidega kestnud piisavalt kaua  jõudmaks korralikult toimima panna valimissüsteemi muutev seadustik.

Dyeri hinnangul on praegusel võimukoalitsioonil parlamendis küllaldane  enamus vältimaks olukorda, kus mõni ülejooksik suudaks lõpetada  partnerite koostöö. "Praegune koalitsioon võib kesta neli aastat. See on piisav aeg valimissüsteemi muutmiseks juhul kui rahvas referendumil pooldab valimissüsteemi muutmist, mida viimased avaliku arvamuse uuringud ka kinnitavad," märgib Dyer.

Selline ongi siis liberaaldemokraatide strateegia. Kui see õnnestub, muutuvad koalitsioonivalitsused Suurbritannias igapäevaseks ega ole enam mingid haruldused.

Refereeris INDREK VEISERIK

Jaga |