Meediakommentaar: „Kaks külaeite" kommenteerivad poliitikat

Esmaspäevases „Pressiklubis" (25.01)

võttis teema üles Reformi-meelne Kukuraadio, kus kolme mehe vastu üritas kallutatust tõestada Marika Tuus (KE). Kuid loodusega, nagu me kõik teame, on raske võidelda: Igor Gräzin (Reform), Andres Jõesaar (IRL-i sugemetega) ja Janek Luts (Reformiraadio palgal) jäid kuulaja arvates siiski peale, katkestades vaprat naist süüdimatul kombel. Nende meelest on kõik ülimalt hästi, korras ja mingit kallutatust loomulikult ei ole!

Teisipäevases ETV „Vabariigi kodanikes",

kus laua taga istus lausa viis meest, sattusid nad mõni hetk kõik korraga rääkima. Eriti osav oli Igor Gräzin (Reform), kes katkestas karistamatult ja korduvalt keeleteadlase Tiit Hennoste (parteitu) korrektsed eneseväljenduspüüdlused. Nii ei saanudki televaataja aru, kas siis ikka on kallutatud või ei ole - ainus selge asi oli see, et Rahvusringhäälingu saatestuudios istus parteidest ainsana  Reformierakonna esindaja. Sest, nagu me teame, Rahvusringhäälingut ka juhib reformierakondlane Margus Allikmaa, kes peatas oma erakondliku kuuluvuse ainuüksi põhjusel, et saada riigimeedia juhiks.

Olukorda ajakirjandusruumis

kommenteeris nii mõnigi esindaja ka Postimehe arvamusliidrite lõunal, millest Kesknädal otsustas ära märkida Kesknädala kunagise autori Iivi Masso esinemise (vt allpool).

Huvitav oli veel see, et kui presidendi meediakõnet kommenteerisid enam-vähem kõik muud sõnavõtjad, väljaanded või poliitikasaated, siis imelikul kombel vaikisid täiesti sõbrad saatest „Olukorrast riigis" - kuigi just nende puhul tõuseb kallutatus kõige enam esile. Kümne aasta jooksul pea kõikidel pühapäevadel on Kalle Muuli ja Anvar Samost tõde vaid ühtpidi paista lasknud - ja seda maksumaksja raha eest. Ka nende kuulajate (või mittekuulajate) raha eest, kelle arvates nad lihtsalt valetavad nädalast nädalasse. Mis tähendab, et nad on nn riigiraadios tootnud vaid propagandat valitud erakondadele, tänu millele need erakonnad (IRL ja Reform) on riigis pidevalt võimul. Mistõttu demokraatlikult valitud (ilma maksumaksja raha eest tehtava ajupesuta) teised erakonnad on võimult jõhkralt kõrvale tõrjutud.

Kesknädala meelest

nii võib, aga nii pole ilus! Nii tehakse diktatuuririikides. Aga et meie kääbusriik näiks totalitarismile pürgides kahtlemata naeruväärne, siis jääb leppida vaid ühe netikommentaatori tõdemusega, kelle teravkeelsel hinnangul on igal pühapäeval kell 12.00 R2 eetris vaid „kaks külaeite".

KESKNÄDAL

[Tekst Hugo Hiibuse karikatuuri juurde]

RITUAAL: Igal pühapäeval kogunevad riigi olukorra „asjatundjad" maksumaksja raha  eest Rahvusringhäälingusse (endine Eesti Raadio) paremerakondi kummardama. Ja nii juba 10 aastat. Täpselt nagu vene ajal käis üks partei ja valitsuse kiitmine. Mis teha, kui rööpast välja ei saa!

[lisa]

Politoloog IIVI MASSO:

„Nõukogude ajal elasime süstemaatilise vale õhkkonnas. Vastukaaluks õppisime lugema ridade vahelt ja suhtuma propagandasse skeptiliselt. Tänapäeval, kui isegi autoritaarsed režiimid ei suuda infotulva täielikult kontrollida, käiakse infosõda „alternatiivse info" abil. Laimav inforünnak võib olla isiklik või kollektiivne. Me teame, milliseid pingutusi on viimastel aastatel tehtud Eesti ja eestlaste tembeldamiseks „fašistideks". Eestlased ei võta rahvusvahelist infosõda tõsiselt, siit on raske näha, kui lai mõju propagandal võib olla. Vastusena ühele oma artiklile sain paar aastat tagasi võõralt eestiameeriklaselt kirja, kus ta kirjeldas ühes California ülikoolilinnas juhuslikult kohvikus pealtkuuldud arutelu: seal istuvad haritlasest ameeriklased olid „kuskilt kuulnud", et eestlased on suured natsisõbrad.

Kuidas on see seotud siinse poliitilise kultuuriga?

Mitmel moel. Ärapanemise spiraalis kinnitame oma liialdustega ise välist propagandat: Eesti valitsust on sõimatud liiga kergekäeliselt „fašistlikuks" ka siin. Üks Eesti suuremaid erakondi reklaamis oma ajalehes soomlasest propagandisti, kes eitab rahvusvahelisel areenil Eesti riigi olemasolu õigust. Sama erakond on rahaliselt toetanud eesti blogiste, kes lisaks argisele laimu ja sõimu levitamisele teevad sama propagandistiga avalikult koostööd.

Palju madalamale on parteipoliitikas raske laskuda. Siin pole küsimus poliitilistes erimeelsustes, vaid otseselt Eesti-vaenuliku propaganda toetamises, olgu motiiviks ärapanemine valitsusele või püüd leida poolehoidu rahvusvähemuse radikaalsema osa silmis. Ma ei pea üldiselt õigeks heita demokraatias valijaile ette „valesid" valikuid, kuid nii madalate võtete laialdane mittemärkamine kodanike seas teeb muret, et poliitilise kirjaoskusega ei ole siin kõik korras. Poliitiline kultuur seab nõudmisi ka valijale."

 (Katkend Postimehe arvamusliidrite lõunal peetud ettekandest, ilmunud PM 27.01)

Kesknädala kommentaar:

Iivi Masso viitab ilmselgelt Kesknädalale ning siin ilmunud Soome skandaalse õppejõu ja poliitikategelase Johan Bäckmani eestikeelse raamatu tutvustusele meie lehes 2008. aasta sügisel. Kui Masso näeb üheainsa raamatu tutvustuses „soome propagandisti reklaami", siis teeb see meie lehele küll ilmselgelt liiga suurt au. Kesknädal lihtsalt usaldas oma lugejat, pakkudes ainsa väljaandena Eestis mõne väljavõtte skandaaliks puhutud raamatust - et ei kujuneks nõukogudeaegset olukorda, kus kõik olid kohustatud hukka mõistma Läänes ilmunud teoseid, ilma et oleks mingigi võimalus nende kohta isiklikku arvamust kujundada. Või arvab Masso, et eesti inimesel ei tohi isiklikku arvamust olla, kui juba propagandistlik Rahvusringhääling on igasugustele bäckmanidele koha kätte näidanud?

Teiseks, erinevalt Massost ei ole Kesknädal teadlik, et „üks suuremaid Eesti erakondi" on toetanud laimu ja sõimu levitavaid blogiste - kuigi on samuti ilmselge, et Masso mõtleb siin Keskerakonda ja Tähismaade blogi. Kesknädalale on küll teada, et Tallinna linnavalitsus tellis 2009. aastal Inno ja Irja Tähismaalt vaba ühiskonna teemalise raamatu, mis on ka ilmunud ja kõigile kättesaadav ning et Eestis pole kuulda olnud mitte ühtki seda raamatut mahategevat või muul moel halvustavat kriitikat, - mis näitab, et vaba ühiskond meil siin Eestis on vähemasti mingil tasemel tunnustatud. Ka Masso ise ei anna hinnangut sellele raamatule, kuigi tema arvamus või isegi retsensioon võiks ju eesti lugejale huvi pakkuda.

Kesknädal püsib järjekindlalt isiksuse vabadust austaval positsioonil. Meie ei lahterdaks inimesi „fašistideks", „natsideks", „okupantideks", „marurahvuslasteks" , „rahvusradikaalideks", „kommunistideks" või „tsentristideks" ainuüksi selle põhjal, mida meile keegi Rahvusringhäälingust, erameediast või teistelt poolt Soome lahte ette kirjutab. Sellepärast Kesknädal ilmubki, et ise mõelda.  Ja anda sõna neile, kellele mitte ükski teine väljaanne Eestis sõna ei anna.

-o-

Jaga |