Seitsme venna koolitee, V osa

Kui Soome läbirääkimisi pidas, olid kõige raskemad, lausa dramaatilised, põllumajandusläbirääkimised. Sellel oli mitmeid põhjusi. Soome maameeste partei – keskpartei – oli lõhenenud pooldajateks ja vastasteks. Soome looduslikud eeldused vilja kasvatada ning liha ja piima toota olid ühenduse maadest halvimad. Põllumajanduse areng oli ajast maha jäänud. Kuigi Soome põllumajandustoodete osakaal Euroopa põllumajandusturul on imepisike, ei tahtnud Euroopa Liidu läbirääkijad taganeda pikkade aastate jooksul kujunenud keerulisest toetusskeemist. Ja lõpuks – osa liikmesmaid ei tundnud Soome olusid. Nõnda juhtuski, et 1994. aasta veebruaris ja märtsis peeti läbirääkimised, mis kestsid päevi ja öid. Lõpuks, 1. märtsil veidi pärast kella kuut õhtul teatas komisjoni peasekretär, et läbirääkimiste lõppkommünikee on vastu võetud. Soome sai eriõiguse maksta rahvuslikku toetusraha ülevalpool 62 kraadi põhjalaiust ja ka mõningais piirkondades lõunapool olevatele põllumeestele. Soomele jäi õigus kogu maal maksta vajaduse korral toetusi põllumajanduse ja aianduse püstihoidmiseks.

Soome põllumehed on üle elanud palju vapustusi. 1960ndatel jõuti ületoodanguni. Sündis seadus, et põllud jäägu harimata ja talumehele maksab riik kompensatsiooni. Ületoodangu piiramine käivitas maalt lahkumise – linnadesse või Rootsi. Tuhandete talude aknad löödi laudadega kinni aastatel 1965–1975. 1984. aastal hakati andma rangeid tootmislubasid. 1985. aastal valmis lõpuks programm „Põllumajandus 2000“ ja järgmisel aastal „Mets 2000“. Nendest programmidest riigi vähenevate eksporttoetuste arvel saadav sääst pidi suunatama põllumajanduse ja maaelu arendamiseks. Põllumehed toetasid neid programme. Ent siis tuli ootamatu pauk – 1987. aasta suurikaldus. Koos toodangupiirangutega kukutas see toodangu järsult. Oli puudus viljast, meiereides ei jätkunud piima, sea- ja veiseliha tuli importida 4 miljonit kilogrammi. Metsadesse ilmus männikahjur. Vanad põllumehed läksid pensionile. Noori see amet ei huvitanud, põllumajanduskoolides ei jätkunud õpilasi. Muutus oli suur – 1951. aastal oli põllu- ja metsamehi Soomes üle 40% kogu rahvast, see kahanes ligi 10 protsendile. See on paraku üleeuroopaline jätkuv tendents ka tänapäeval. Viie aasta jooksul (1994–1999) vähenes Soomes tööhõive 1000 inimese kohta vaid kolmes sektoris. Kõige enam põllumajanduses (–34), rahanduses ja kindlustuses (–19) ning avalikus halduses (–1). Samal ajal olid võimsalt plussis tööstus (+60), ehitus (+42), teenindus (+56).

Mis saab edasi?

Paarkümmend aastat tagasi pakkus tollane Prantsusmaa president Francois Mitterand Prantsusmaal Normandias lõunasöögi Euroopa juhtidele. Järgmisel päeval alustasid riigijuhid järjekordset tippkohtumist kaunil Rhodose saarel. Siis olid kõikidele suureks probleemiks raudse leedi madam Thatcheri seisukohad. Muide, praegugi on Inglismaa mandri-Euroopa juhtidele probleeme tekitav saareriik. Prantsusmaa president ütles tolle lõuna järel ehtprantslasliku viisakusega ilusad sõnad: „Madam Thatcher ei ole sugugi Euroopa vastane. Tema ind ühendust edasi arendada vaid erineb meie omast. Ta ei ole valmis minema sama kaugele ja sama kiiresti kui meie.“

Põhiküsimus on tänagi sama – kas EList tuleb sotsiaalse konsensuse põhjal ühiskonnarahu kants või avalik karm turuplats, kus möllavad vaba konkurentsi turujõud?   

Millist Euroopat me ehitame? Selle küsimuse esitas endale raudne leedi sügisel 1988 Brügges peetud kõnes: „Just nüüd, kui need maad, kes on Nõukogude Liidu kombel üritanud valitseda kõike tsentraliseeritult, on lõpuks õppimas, et edu eeldab võimu hajutamist, mõned ühenduses tahaksid, et läheksime vastupidises suunas. Meie, britid, pole õnnestunult vähendanud riigivõimu haaret ühiskonnast vaid selleks, et lepiksime selle tagasitulekuga Euroopa Liidu kaudu.“

See klassikaline uusliberaalne mõtteavaldus oli eelkõige adresseeritud tõelisele Euroopa fännile, ühenduse toonasele presidendile Jaques Delors’ile. President avaldas mõni kuu hiljem raamatu, mis oli vastuseks sellele suunale, mida hakati Euroopas nimetama raudse leedi nimega.

Delors kirjutab oma raamatus: „Liberalismist on saanud ideoloogiline kaitsevari, mille taha julguse kaotanud valitsused peitu lähevad. Neil ei ole selget tegevusplaani ja nad lähevad edasi, süvenemata nende juhitava ühiskonna olukorda. Nad kuulutavad end võimetuks midagi massitööpuudusega ette võtma ja annavad majanduspoliitikal tammuda keskpärasuses. Nad teatavad, et peab andma asjadel olla, nii nagu nad on. Nõnda minetab riik või mis tahes ühendus kodanike silmis lõplikult usutavuse ja legitiimsuse.“

Delorsi raamat on väga mõttetihe ja aktuaalne ka tänapäeval. Delors rõhutab, et see suur muutusprotsess nõuab ühiskonnalt konsensust ja solidaarsust. Ta kirjutab: „Miks me rebiksime riigivõimu haarde ühiskonnast, kui me samal ajal ei julgusta kodanikke varasemast iseseisvamalt otsustama oma asju töökohtadel, ei anna rohkem ruumi ametiühingutele ja liitudele? Olin sotsialist 20aastasena, püsin sellena elu lõpuni. Usun nagu Olaf Palme, et ühiskond peab olema abivalmis nõrkade ja nõudlik tugevate vastu. Ei tule mõttessegi alistuda paremalt tulevate uute dogmade ees võitlemata nende vastu.“

Nõnda palju siis EList ja Soomest. NATOst ja Soomest kirjutades peab üheselt tõdema, et see on praegu Soomes aktuaalne küsimus. Vahetasin sel teemal mõtteid Helsingis mõnede europarlamendisaadikute ja ajakirjanikega, vanade kolleegidega. Neile piisab praegu täielikult osalusest rahupartnerlusprogrammis. See on ka mõistetav – soomlased on maksnud oma iseseisvuse eest kallist hinda. Nad on koolitanud ja loonud tõsiselt võetavad kaitsejõud. Ja neid peavad kamandama omad, soome kindralid. Soome ajalooline kogemus tõestab veenvalt, et kui väikeriik satub suurriikide konflikti, jääb ta alati üksi. Nõnda oli Talvesõjas, hoolimata nördinud kõnedest Rahvasteliidus ja Soome abipalvetest naabritele. Iga riik asetab siis loomulikult esikohale oma huvid, tahab püsida konfliktist väljaspool. NATO kaitsevihmavari ei loo soomlaste arvates tõelist julgeolekut väikeriikidele. Vaevalt tuleb ta sõdima Euroopa äärealadel paiknevate väikeriikide pärast võimsa tuumariigiga. Sest Euroopa on kartnud ja kardab seda tuumariiki. Pealegi pole NATO ja USA reiting Soomes ja teisteski põlisdemokraatlikes põhjamaades eriti kõrge – eriti pärast Jugoslaaviat, Afganistani, Iraaki. See ei mahu siin hästi pähe, kuidas võtab üks võimas meretagune tuumariik ilma ÜRO sanktsioonita endale õiguse rahu ajal minna pommitama sõltumatuid riike. Olgu siis eesmärk nii õilis kui tahes. Viimased päevad tõestavad, et see küsimus alles muutub tõsiseks.

Uus sõjatehnoloogia vajab proovimist – algas Lahesõjast ja jätkub. Ning Texase kauboil oli algul vaid üks sõjakaaslane võtta. Ei tulnud sakslased ega prantslased. Elame, näeme… Sest tegelikult ei taha ükski rahvas sõdida kaugel võõral maal, vaatamata õilsatele kõnedele. Tapetakse ja sandistatakse ju noori mehi, kellel elu alles ees…

ENN ANUPÕLD

Jaga |