Miks töökohti ei teki ja palk tõuseb vaid paberil?

 Statistikaamet teatas 1. septembril, et keskmine brutokuupalk oli 2015. aasta II kvartalis 1082 eurot; 7,1 protsenti suurem kui I kvartalis ja 5,8 protsenti suurem kui eelmise aasta II kvartalis. Fantastiline hüpe – rikkust tuleb uksest ja aknast; varsti pole meie rahvas selliselt mitte ainult Euroopa, vaid kogu maailma jõukuse tipus.

Maksuamet hindab töötasu suurust tagasihoidlikumalt

Maksu- ja Tolliamet teeb ka statistikat selle kohta, kui palju inimesed palka saavad, kuid erinevalt statistikaametist avaldab maksuamet mitte teoreetilist keskmist palka, vaid mediaanväljamakset, ehk siis arvu, millest rohkem ja vähem on summasid välja makstud võrdselt. Ja väljamaksed on reaalsed rahad, mis on töötajale seoses töösuhtega liikunud, aga mitte täistööajale taandatud keskmine summa. Ühesõnaga, maksuameti mediaanväljamakse, mida kutsutakse ka mediaanpalgaks, annab realistlikuma pildi sellest, mis tegelikult palkade maksmise vallas toimub.

Mediaanpalk oli 2015. aasta II kvartalis 794 eurot, ehk 288 eurot väiksem, kui statistikaameti poolt avaldatud keskmine brutokuupalk. Seega maksuameti reaalne, konkreetsetel väljamakstavatel summadel põhinev näitaja on märksa tagasihoidlikum kui statistikaameti oma. Mitte et statistikaamet valetaks, kuid selle ameti poolt välja hõigatav keskmine palk jätab pisut eksliku mulje, justkui saakski Eesti keskmine inimene niipalju palka, ja need, kes alla selle teenivad, on lihtsalt luuserid.

Statistikaameti palganäitajaid ajab suuremaks ka suhteliselt väike arv hirmkõrgeid palku, sest välja arvutatakse ju keskmine. Mediaan on parem näitaja, sest see „paikneb keskel” ja seega annab parema, kuid nukralt realistlikuma pildi.

Olukord läheb aga veelgi hullemaks, kui prooviksime pisut vaadata inimeste sissetulekut töökohtade poole pealt. See tähendab: kui palju meil selliseid töökohti üldse on või juurde tekib, kus võiks saada üha suurenevat keskmist või mediaanpalka, ning selle pinnalt julgelt oma elamist korraldada ja tulevikku planeerida?

Turvalised töökohad kaovad

Maailm on muutumises ja Eesti muutub koos maailmaga. Ettevõtetel on üha raskem oma toodangut müüa, sest konkurents on üha tihenev ja uusi alternatiivseid lahendusi tuleb üha enam peale. See tähendab, et üha rohkem mõeldakse kulutuste kokkuhoidmisele, muu hulgas ka tööjõukulutuste raamides hoidmisele.

Lahenduseks pole aga palkade alandamine, sest sellega ei tule ühiskond üldjuhul kaasa, ning ka erinevate riikide seadusandlused kaitsevat töötajatega seonduvat üha enam. Järelikult on lahenduseks osalise tööaja rakendamine, mis tähendab, et töötajat palgatakse vaid nendeks päevadeks, tundideks või minutiteks, kui teda reaalselt vajatakse. Need päevad, tunnid ja minutid saavad korralikult tasustatud, kuid „sotsiaalset ja püsivat töökindlusega tagatud turvakodu” enam pakkuda ei soovita.

See tähendab, et näiteks autojuht „tuleb tööle” vaid konkreetseteks sõitudeks, ehitaja „on tööl” teatud objektil teatud tööde tegemiseks, aednik „on ametis” vaid kevadisel istutusperioodil, põllumees „peab sulast” vaid viljalõikuse ajal, kontoritöötaja „saab lepingu” vaid aastalõpu aruannete esitamise perioodiks, tootmistöölised „palgatakse” vaid nendeks nädalateks, kui tehasel on tellimused sees jne. Sellel ajal makstakse ka normaalset palka, kuid muul ajal vaata ise, kuidas toime tuled. Kui nii läheneda, siis omandab täistööajale arvestatud „kõrge” keskmine palk hoopis teistsuguse tähenduse.

Üha vähem on selliseid töökohti, kus on garanteeritud töö ja garanteeritud tasu kogu ajaks, s.t. 12 kuud aastas, viis päeva nädalas ja kaheksa tundi päevas. Lahendus, kus mul on püsiv töökoht, kindel (ja tõusev) palk, igapäevane töörutiin ning lisaks sellele hulgaliselt õigusi, on lihtsalt minevikku jäämas. Ja see, et inimesi ainult vajaduse-põhiselt kasutama hakatakse, ei ole mitte ettevõtjate pahatahtlikkus, vaid lihtsalt olukorrast tingitud vajadus. Palgasurve ühelt poolt ja konkurents teiselt poolt on sellise sundlahenduse tekitanud ja üha enam tekitab juurde.

Turule tulevad ka täiesti uued lahendused

Inimestele töö pakkumine vajaduse-põhiselt hakkab levima eksisteerivates ettevõtetes ja olemasolevates ärimudelites, kuid lisaks sellele tulevad turule ka täiesti uudsed lahendused.

Heaks ja võib-olla hetkel üheks maailma kuumimaks lahenduseks, näiteks turunõudlusele vastava töö pakkumisel, on Tallinnaski kätt proovinud tehnoloogiafirma „Uber“, mis ühendab personaalset autot omavad autojuhid läbi nutitelefoni-rakenduse inimestega, kes selletaolist uudset „taksoteenust” kasutada soovivad.

Kui on nõudlust, saad tööd, sõidutad oma autoga kedagi, teenid pisut raha, ja siis elad jälle oma elu edasi. Klassikalised taksojuhtide täistöökohad on reaalses ohus ja võitlus „Uberi“ vastu on mõningates riikides konkreetselt paisunud autode põletamiseni. Kuid elu läheb edasi, ja majandus valib efektiivsema, ehk siis – vaatamata tagasilöökidele on „Uber“ edukas. Teisiti öeldes, „Uber“ on näide sellest, kuidas majandusefektiivsus liigub väiksema töögarantii ja vaid nõudlusel põhineva töö kasuks, ning seda vaatamata karmidele seadustele, mida poliitikud töötajate sotsiaalturvalisuse tagamiseks on aastakümneid tootnud.

Veel üks viis, kuidas ettevõtted proovivad tagada olukorda, kus oleks välistatud igasugune „liigne” töötajate palkamine, on võtta kahe või kolme inimese töö tegemiseks tööle üks inimene. Palgata tavalistel alustel, kuid lihtsalt vähem ettevõtte keskmisest vajadusest. Normaalses olukorras on selline töötaja ülemääraselt koormatud, kuid kui tekib kergem periood, siis poleks hetkekski olukorda, kus inimene ei töötaks „täisvõimsusel”.

Hästi levinud on sellised lahendused Prantsusmaal, kus töötajate palkamine on väga suure reguleerituse ja töögarantiide tõttu ettevõtjale väga kulukas ja „riskantne”. Siis palgataksegi reaalsest vajadusest vähem inimesi. Kannatab küll teenuse kvaliteet, kuid ettevõtja suudab oma kulusid hallata ega saa surma regulatiivsete mõttetuste tõttu.

Kõrge palk pole lausvale, kuid töökohti sellise palgaga ikka ei ole

Selliselt muutuva töökorralduse taustal omandab kõrgest keskmisest palgast rääkimine hoopis teistsuguse konteksti. Kõrge palk on olemas, ja see ei olegi statistiline lausvale, kuid töökohti selle palga saamiseks selliselt, nagu oleme harjunud töökohta ette kujutama, tegelikult enam väga ei ole. Ja järjest vähemaks jääb.

Eestis ei ole vajadusepõhine tööpakkumine veel väga moodi läinud, kuid maailmas on see üha igapäevasem. Viimane tähendab aga seda, et see trend jõuab järjest rohkem ka Eestisse, ning ühel päeval oleme ootamatult jõudnud täiesti uut liiki tööturu olukorda – vähemate regulatsioonide, suurema efektiivsuse ning töötajate jaoks nõrgemate garantiidega tööturule. Kui Eestis elavad töötajad ja siin tegutsevad poliitikud sellise trendiga kaasa ei lähe ja hakkavad vastu töötama, siis näeme üha rohkemate töökohtade „kolimist” naaberriikidesse. Kehtib põhimõte: kohandu või sure!

Kõigele sellele täiendavalt „valab õli tulle” veel asjaolu, et Eesti majanduse struktuuri analüüsijad on leidnud – palgad tõusevad Eestis liiga kiiresti. Mitte meie majandus- ja heaolu-unistustega võrreldes, vaid võrreldes meie ettevõtete majandustulemustega. Suureneb näiteks ka palgafondi osakaal SKP-s, mis omakorda loob ettevõtetele surve oma kasumite nimel kokku hoidma hakata.

Statistikaameti poolt kuulutatud palgatõusu haprusest räägib ka asjaolu, et palgad on tõusnud kõige kiiremini kohalike omavalitsuste haldusalas. Avaliku sektori eelarvetes raha liigub, töötajatel on suurenenud ootused, ning nii muudkui otsustuskorras palgakasvule hagu alla aetakse. Ettevõtjad vaatavad seda palgarallit juba ammu vesise suuga pealt, ja on arvata, et teatud lõtkuga tekib palgaraha suurem defitsiit ka avalikus sektoris. Kui ettevõtjad enam ametnikke ülal pidada ei jaksa, siis peab vaesus paratamatult võrdsemalt jagatud olema.

Palgatõusu näilisusest võiks pikalt kirjutada, kuid ka ülaltoodu pinnalt on selge, et tänases Eesti majanduses tööturul midagi roosilist ei ole. Palk on hea eelkõige statistikas ja klassikalistest töökohtadest eriti unistada ei saa. Kellel need mõlemad veel reaalselt käes on, hoidku nendest kümne küünega kramplikult kinni.

[esiletõste:]    Eestis ei ole vajaduspõhiselt töö pakkumine veel väga moodi läinud, kuid maailmas on see üha igapäevasem.

JAAN ÕMBLUS, ettevõtja

[fotoallkiri]   ÄRIMEHED HOIATASID RIIKI: Jaanuaris 2014 toimus majanduskonverents "Eesti majanduse väljavaated 2020. aastatel". Seal esinenud majandustegelased väljendasid pessimistlikke seisukohti. Tunti muret riigi konkurentsivõime järjepideva vähenemise üle võrreldes naaberriikidega ja öeldi otse välja: meie praegused riiklikud poliitikaloojad on kaotanud ambitsioonid ja fookuse.  Pildil transiidiärimees ja Vopak E.O.S.-i juhatuse esimees Arnout Lugtmeijer.

Jaga |