Alguses lõi Jumal demokraatia…

Nüüd, 21. sajandil, lehvib Euroopas, Eestis ja mujalgi uhkelt liberaaldemokraatia lipp. Lipulaevaks on Euroopa Liit. Enamikus Euroopa riikides on valitsemise ideoloogiliseks aluseks saanud 18. sajandi Prantsuse revolutsioonis toonast eliiti kohutanud nõudmised „Vabadus, võrdsus, vendlus!”. Nii et liberaaldemokraatiat tuleb otsida vähemasti sealtmaalt. Aga veelgi üldisemalt – demokraatia ajalugu on tegelikult liberaaldemokraatia ajalugu. Praegu on liberite ja nende kloonitud sotsiaaldemokraatide mesinädalad, nimetagu Angela Merkel oma parteid mimikrina pealegi kristlikuks.

Kas nüüd siis on rahvamasside unistused täitunud ning ongi võrdsus jne riikide sees ja riikide vahel? Kas demokraatia on lõpuks ometi tegelik? Siinkohal sobib vastuseks jahimeeste kohta öeldav: kes veerandit usub, saab poole petta.

Siinkirjutaja arvates (üsna pisut eksides ja liialdades) on Eesti Vabariik minusugustele pakkunud 26 aastat repressioone ja depressioone – kohati vähem, kohati rohkem kui nõukaajal.

Euroopa Liidu välisteks märksõnadeks aga on islamimigratsioon ja terrorism. Siseolukorda iseloomustavad pangaoligarhia terrorism ja rahapuu lõputu vohamine raha juurdetrükkimise näol, diskrimineerivad toetused riikidele, toidurassism.

Sellest piisab – mingit tegelikku demokraatiat ei ole! Ega saagi tulema. Kuigi, jah, omaaegne Siim Kallase hõiskamine (vist Postimehes?) kodaniku piiritust vabadusest ja võimalustest on ju ka tõsi: ole aga mees ning leia õige aeg, koht ja võimalus, et teostada oma liberiunistus – tõmba maksumaksjal nahk üle kõrvade; ära põlasta raha, mis kipub sinu taskusse. Sest liberid teavad ülihästi, et rahvas, paremal juhul – kodanikud, ei suuda, ei oska, ei viitsi demokraatiat, s.t. valituid survestada, kontrollida, vastutama panna. See ongi liberite eduloo mõistatus; arvatavasti ka nende kaduloo vastus.

Vaadake vaid meie liberite lipupartei, oravaerakonna, avangardi. Nimesid nimetamata, kas neist ainuski on usaldatav – nad ütlevad: „Tugev Eesti!”, aga ei tee selle nimel kärbsepesagi… Rahvusriigi, seaduslikkuse ja põlisväärtuste vääramine – see on nende programmi osis, teadvustavad nad seda või mitte.

Eesti on EL riikidest esikohal ilmselt selleski, et siin rikutakse põhiseadust ja seaduslikkust ülaltpoolt – valitsejate, superametnike ja seadusevalvurite poolt. Alamrahvas tegeleb hoopis väiksemate seaduserikkumistega. Mängleva kergusega, poliittehnoloogilisest hasardist, on pea peale pööratud põhiseaduse ja valimisseaduse põhimõtted ja sätted: meie valimised ei ole enam salajased, ühetaolised ega ühepäevased; selle asemel on valimispalagan, kus peaetenduseks on e-valimised ja kuhu on põhiseadust välistavalt kaasatud ka alaealisi. Vähe sellest – meie riigi kodanik nr. 1 läheb kooli ja kutsub alaealisi kõikides ülaltoodud punktides põhiseadust rikkuma! Võidakse väita: aga nii on otsustanud Riigikogu! Lõpetagem siis põhiseadus ära, kui me seda muuta ei taha. Olukord muutukski ehedamaks, iseseisvusetuse osas.

Arvan, et vana Inglismaa kombel võiks ka noor Eesti liberaalsel ajaloorattal tublisti hoogu maha võtta. Mitmel viisil pulki kodaraisse pannes. Taastades oma riigi iseseisvust, seaduslikkust, komberuumi ja väärtusi. Jüri Ratta valitsusel on see võimalus: säilitada Keskerakonna nägu.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |