Maailmade sõda

MARJU TOOM,      12. juuli 2006


Värsked ja aastatetagused mälupildid

Taevas kihutavad sünkmustad mitmekihilised pilveräbalad, mille vahelt aeg-ajalt vilksatab mingit õudusünnitavat kollakasrohelist valgust. Maapealse ja taevase märuli liidavad tervikuks alt üles ja ülalt alla sähvivad välgud. Maad mööda läheneb taevani ulatuv tolmu-, mulla- ja liivalaviin, mis, võisteldes kiiruses taevas tormlevate pilvemassidega, toob hävingut kõigele ettejäävale…

Just nii algab vanameister Steven Spielbergi võimsalt tehtud katastroofifilm – Herbert George Wellsi maailmakuulsa romaani "Maailmade sõda" uusim ekraniseering.

Just sellisena on mulle mällu sööbinud üks kauni päikesetõusuga alanud kauge suvepäev – 12. august 1953 *) –, mis keskhommikuks pöördus kohutavaks äikesetormiks taevast alla kallava valge vee ja lapserusika- või kanamunasuuruste raheteradega ning jalustrabavate tuuleiilidega.

Olin lagedas stepis koos meie lehma Ziinaga. Loom sõi isukalt hommikust veel kasteniisket rohtu, mina korjasin muulukaid, et neid talvevarudeks kuivatada. Äkktormi saabudes heitis lehm maha ja mina pugesin tema kõhuküüru varju. Suur loom küünitas oma pea minu seelikusaba alla varju, mina aga püüdsin ennast nii kössi tõmmata kui vähegi võimalik…

Ka marslaste tapatööd on vanameistril õnnestunud veenvalt kujutada. Inimene, inimelu, inimese käte- ja mõttetöö ei oma tulnukate jaoks mingit tähendust. Maale on tuldud saama ainult tooret ja toitu, mida võetakse vägevama õigusega, pidades inimestele jahti kui ulukitele ja korjates neid transpordikorvidesse tagavaraks…

Teised "muukeelsed ja -meelsed tulnukad" aastast 1949 jahtisid küüditatavaid naisi-lapsi sama külma julmusega, korjates neid loomavagunitesse orjadena "tagavaraks" ja võttes vägevama õigusega sõjasaagiks kogu ohvrite maise vara.

"Maailmade sõja" keskset peategelast Tom Cruise'i suurepärases kehastuses vaevab hingepiin, et ta väike tütar peab kõiki hävingukoledusi nägema, kuulma, läbi elama… Ta suudab võimatut – päästab oma tütrekest mitmeid ja mitmeid kordi kindlast hukust.

1949. aasta väikestel tüdrukutel, kes toodi küüditamisvagunitesse, polnud kuskilt võtta päästvaid isasid, sest isad olid suuremas osas selleks ajaks juba tapetud. Kommunismimoolok oli nad juba oma täitmatusse kurku neelanud.

Tollastel väikestel tüdrukutel olid kaitsjaks ainult emad ja mõnedel ka vanemad vennad. Et säästa lapsi kohutavast olevikuhetkest, et mitte kogu vagunitäiega nutta ja hulluks minna, otsustasid emad (paljud neist kooliõpetajad) lastele tegevust leida. Üks vanem vend oli põues rongi kaasa võtnud oma kõige kallima varanduse – raamatu. Nii otsustatigi, et seda – terve vaguni peale ainsat raamatut – antakse käest-kätte ja iga laps loeb järjest (kõva häälega) ühe lehekülje ette.

Ja nii alustasid vägevad Marsi sõja-kolmjalad Londoni ja ümbruskonna linnakeste ründamist-hävitamist ühes 1949. aasta küüditamisrongi loomavagunis, loetuna väikeste tüdrukute helekurbade häälekestega või suurte vendade poolbaritonidega, mida ilustasid häälemurde kukelaulud.

*) 12.08.1953 toimus N.Liidu esimese vesiniku- ehk termotuumapommi lõhkamine. See plahvatus oli üks võimsamaid, mida N.Liidus üldse korraldati. Ning just see oli kõige keskkonna- ja inimvaenulikum, sest tuumaseadeldis lõhati otse peene liiva ja savitolmuga kaetud poolkõrbe lauskjal pinnal. Plahvatus kiskus atmosfääri kogu pealmise pinnasekihi, mis sealt koos stepikuumust leevendanud tormise paduvihmaga alla sadades kõrge radiatsiooniga saastas 600 km raadiusega maa-ala, põhjustades haigusi ja hävingut kõigele elavale. Kõrgele taevasse tõstetud peenim ollus aga levis atmosfääri kõrgkihtides isegi üle terve põhjapoolkera, olles ühtviisi ohtlik kõigile sealsetele elanikele.

P.S.
Juba pikka aega tahtsin oma raamaturiiulile Herbert George Wellsi "Maailmade sõda". Lugenud, et kirjastus "Varrak" kavatseb seda uuesti välja anda, saatsin nende kuukirjale oma mälukillu. Mõni aeg hiljem leidsin oma suureks üllatuseks kirjakastist teate, et postil ootab mind minu jaoks nii väärtuslik kingitus – raamat, mida juba nii ammu igatsesin.

P.P.S.
Hiljuti helises telefon – raamatuantikvaar, kellele olin mitmed head ajad tagasi kurtnud, et ei leia kuskilt raamatut "Maailmade sõda", teatas rõõmsalt, et ta on minu jaoks leidnud selle nii ammu otsitud raamatu ennesõjaaegse väljaande. Kuna just olin tõlgina teeninud oma Siberis õpitud keeleoskusega mõningase summa raha, sain endale lubada väikest rõõmu jälle hoida käes ja lugeda oma lapsepõlve kõige kurvemat raamatut.

Autori nimi oli tollal Marju Kaselaid. Ta oli 10-aastane isata tüdrukuke muukeelsete tulnukate küüditamisvagunis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)