Ühelt sotsilt teisele. Tiit Toomsalu avalik kiri Jörgen Siilile

Tiit Toomsalu,      22. märts 2006


Kesknädal on vormunud tänuväärseks tribüüniks eri karva poliitiliste vaadete ja aadete konkurentsile, täites sellega peaaegu olematu "vaba pressi" nishi Eesti meediamaastikul. Vaba poliitilise diskussiooni näiteks on Vladimir Velmani Valgevene-teemaline käsitlus 1. märtsi numbris ja selle "sotslikust mõõduklusest" kantud kriitika nädal aega hiljem. Lugedes ennast ka vasakpoolseks, nagu teeb seda artikli "Tulevase Valgevene poolt" autor, SDE europarlamendi palgal välissekretär Jörgen Siil, loen asjakohaseks diskussiooniga ühineda.

Sõnaõigus on ka riigikogulasel

Siil alustab noorusliku kompromissitusega, väites, et talle ka ta oma kirjatükk eriti korda ei lähe, sest "kes teemaga kursis, saab isegi aru, kes pimesi Velmani usub, seda ümber ei veena". Tahaksin Sulle, Jörgen, kinnitada, et poliitikuna ei usu ma kedagi pimesi – seejuures ka oma noort oponenti mitte. Poliitikamaailmas peab väiteid tõendama.
Ja kui Velmani Valgevene-käsitluse kriitika lähteseisukoht tugineb vaid sellel, et "valitsusvastutust kandes käitugu Keskerakonna poliitikud (s.t Velman) riigi ja EL välispoliitilise liini kohaselt", siis tõuseb külm higi laubale. Minu teada vaid paljukirutud nõukaühiskonnas toimis vahva sõduri Shveigi kuulus ütlus "Lõuad pidada ja edasi teenida!". Isikliku seisukoha õiguseta. Või jagab ka tänapäevane euroopalik demokraatia sellist mudelit? Vaba isikliku seisukoha õigus on Eesti põhiseaduse kohaselt muide ka Riigikogu liikmeil.

Kas Eestis on pressivabadus?

Taasiseseisvunud Eestis ellu astununa ja ajalugu vaid Laari–Vahtre hookuspookustest õppinuna paneb Jörgen kahtluse alla Valgevene lihtsa inimese lojaalsuse oma kodumaale, riigile ja elukäsitusele. Seda viitega ajastule, millest ta ise mõhkugi ei tea. Irooniline väide, et toetus Valgevene tänasele poliitilisele joonele olevat rahva hulgas sama võimatu kui omaaegses Nõukogude Liidus, on asjatundmatu. Isegi kui selle põhjuseks tuuakse asjaolu, et "riigis, kus puudub vaba press ja sõnavabadus ning riigi ametlikust arvamusest teised seisukohad ei saa eetriaega ja puudub poliitiline teave "õigete" seisukohtade kujundamiseks".
Esiteks oli Nõukogude Liidus kindlalt olemas massiline toetus ka sellele rezhiimile. Enntartoid ja teisi dissidente igale poole ei jagunud. Teiseks võiks Jörgen alustada Augeiase tallide rookimisest oma koduses Eestis, enne kui võõrale näpuga näitama läheb.
Isiklikest kogemustest kinnitan, et Eesti massimeedia käitub kui Lukashenkogi oma. Kui vasakpoolne Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei omal ajal sõnaõigust nõudis, jätkus massimeedial jultumust nimetada seda "väikese ja mõttetu Tööpartei paranoiaks". Viimaste europarlamendi valimiste eel teatas aga Postimehe peatoimetaja Tarmu Tammerk, et "parlamendivälistele" lihtsalt sõna ei antagi, olgu neil siis põhimõtteliselt erinev maailmavaateline hinnang asjale või mitte. Ja ei antudki.
Viimastel kohalikel valimistel sai sõnavabadusse Eestis uskunud Vasakpartei esinaisel Sirje Kingsepal aateline sinisilmsus sedavõrd rängalt proovile pandud, et ta soovis Telemajja piltlikult "Molotovi kokteili visata" – uudisekünnise ületamiseks. Kallis Jürgen, kas Sa julged väita, et Eesti valijad saavad oma "õigete" seisukohtade kujundamiseks adekvaatset teavet ka Valgevene omadele analoogsetelt Eesti vähemustelt?

Päts ja Lukashenko

Edasi väidad, et mõttetu ajaraiskamine on suhelda Valgevene "petetud" rahva poolt selle riigi parlamenti valitud seadusandjatega, sest "sealsed parlamendi liikmed on Euroopa viimase diktatuuri kaastöölised " ja "aja ning raha raiskamine oleks nende ümberveenmise katse". Kas aga Jörgen ka teab, et selle riigi parlamendis on esindatud peaaegu sama palju erinevaid poliitilisi erakondi kui Eesti Riigikogus ja mitte vaid president Lukashenko "kodupartei", nagu see oli Eesti sõjaeelsel "kuldajastul", kui vaid president Pätsi kodupartei Isamaaliit oli lubatud?
Valgevenes on kõigi erinevate parteide saadikutele antud hääled Valgevene valija antud. Kes oma häält väikesearvulise lärmaka opositsiooni kandidaatidega aga mitte ei sidunud.
Oma nooruslikus sinisilmsuses või siis europarlamendi pajukilummas jõuab Jörgen demokraatia mõiste antipoodini väitega, et demokraatia lääneliku mõiste nimel võib ka väljastpoolt sekkuda teise riigi siseasjadesse, "sest see on juba üheksakümnendatest aastatest saanud Läänes tavaks". Vaatamata sellele, mida arvab lääneliku revolutsiooni impordist asukohamaa rahvas.
Aga kuidas suhtuda 1968. aasta „Praha kevadesse", mille mahasurumiseks NLiit ja tema liitlased kaitsealliansist Varssavi pakt (loodud vastukaaluks NATO-le) samuti sekkusid Tshehhoslovakkia riigi siseasjadesse ühtsete eetiliste kriteeriumide kaitseks? Kas suudate seda kokku viia nn lääneliku kokkukuuluvusmudeliga või tunnistate, et see retoorika on pisut kahepalgeline?

Importrevolutsioonid

Pisut veel "oranzhide lipsude klounaadist" ja Avatud Eesti Fondist. Hea kolleeg, kas Sulle ei tundu, et mõlema nn kodanikuliikumise teke ja toimetamised on olnud selgelt projektipõhised – rajataguselt kinni makstud ja seega äärmiselt vähe kodanikuühiskonna arvamust kajastavad? Uskuge mind, kui "lääneliku demokraatia rahastajad" Eesti Vasakparteisse kasvõi proportsioonis Ukrainaga investeeriksid, saaks ka Eestis "oranzh" revolutsioon tehtud.
Kogu Valgevene-vastase kampaania sisuks on nördimus, et väliskapitalil pole seni õnnestunud selle maa rikkustele käppa peale panna. Samas usun Velmani öeldut, mille kohaselt valdav enamik selle maa rahvast soovib elada stabiilse arenguga riigis, kus pole tööpuudust, vaesust ja muud sellist, mis iseloomustab viimastel aastatel iseseisvunud riike. Nagu muide ka Eestit.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)