Eestis puudub elementaarne ajakirjandusvabadus

Jääb mulje, nagu peaks Eesti ajakirjandusvabadus võrduma valitsusmeelsetele erakondadele kaasalaulmisega, minevikus tõesti sündinud mustade lugude mati alla pühkimisega (näiteks VEB Fond) ning suurima opositsioonipartei liikmete valimatu sõimamisega „sigadeks“ (à la kesikud), mis on üldlevinud parteiliselt manipuleeritavas sotsiaalmeedias.

Huvitav, kas tõesti välismaal, kus siiski elab ka mõistusega inimesi, pole aru saadud, et tegelikult valitseb siinmail juba ammu ajakirjanduslik tsensuur, mida juhitakse Stenbocki majast, et paremerakondade 20 viimase aasta reaalsed mustad teod õiguskaitseorganite abiga maha vaikida ning nendesamade õiguskaitseorganitega manipuleerimise abil viia suurim opositsioonierakond – Keskerakond – moraalsele tapale!? Põhjus väärarusaamale on see, et ka väljapoole on valitsuse rahaga pritsitud vaid hästilõhnastatud valet meie olematu sõnavabaduse kohta.

Sõnavabadusse võib uskuda ainult tulnukas

Kui Eesti Vabariik on tõesti reaalse ajakirjandusvabaduse riik, siis olen mina tulnukas Alpha Centaurilt, kes ei mõista ühtki sõna eesti keelt ega saa aru kogu sellest jampsist, mida meil ajalehtedes ja elektroonilises meedias levitatakse. Eestis on ajakirjandusvabadus täna objektiivselt nullilähedane, välja arvatud ehk mõned veel hinges olevad sõltumatud kanalid nagu Tallinna Televisioon, Kesknädal, Pealinn või ka Margus Lepa juhitav Nõmme Raadio. Ehkki igaüht neist on püütud nüüd juba aastaid kõigi vahenditega Stenbocki maja juhtnööride ja käskudega vaigistada, piirata nende levi, ähmastada nende jälgitavust, muuta nad tavatarbija jaoks praktiliselt olematuks. Just see tunnistab, kuivõrd tühine on tegelikult väide siin toimivast euroopalikust  ajakirjandusvabadusest. Pole küllap ühtki Euroopa Liidu riiki, kus avaliku arvamusega sama räigelt manipuleeritaks.

Minu ajakirjanikutee läheb tagasi nõukogude aega, kui õppisin professor Juhan Peegli juhitud ajakirjanduskateedris Tartu ülikoolis. Sealt sain kaasa kriitilise meele igasuguse ajakirjandusega manipuleerimise suhtes, sest Juhan ise oli pidanud aastakümneid selle läbi kannatama ning siiski leidnud võimaluse tõe rääkimiseks, ka „läbi lillede“. Eks minagi õppisin seda ja raadiosse tööle minnes rakendasin seda oskust järjekindlalt. Tollane tsensuur oli iseenesest auklik ja arukalt tegutsedes läbitav, tsensoridki suhteliselt liberaalsed ja inimlikud eesti prouad, mitte nagu nüüdne näotu ja tuim ajakirjanduskauge omanikering.

Nüüdsed tsensorid ehk suurte meediakontsernide omanikud ja kupjad ei mõista nalja. Kui julged avaldada oma isiklikku ja valitsuskamariljast erinevat arvamust, siis koristatakse sind õige pea meediakanalist, kas vabatahtlikult või ähvardusega nagu minu puhul Margus Allikmaa suust kuulduna: „Sa võid ju jääda raadiosse, aga sa ei  saa enam kunagi ühtki saadet teha.“  Täpselt samuti, kui 1980. aastal tollane Tallinna Mererajooni parteisekretär kinnitas, et „Ummelas ei saa enam kunagi teha ühtki raadiosaadet – igavene eetrikeeld!“.

Mis on siis muutunud aastast 1980 aastani 2011, kui mulle Rahvusringhäälingus, millele olin ometi pühendanud ligi 40 aastat oma ajakirjanikupõlvest, jultunult ja julmalt koht kätte näidati – nagu mingile koerale!? Ehkki olin enne seda tunnistatud aasta ajakirjanikuks ja muuseumisõbraks. Muide, ainsaks tegelikuks põhjuseks minu lahtilaskmisele oli see, et julgesin ajalehele „Pealinn“ anda intervjuu, milles kiitsin Tallinna Televisiooni tehnilist ja sisulist innovatiivsust. Teatavasti ei suuda ETV tänaseni edastada programmi HD-resolutsioonis!

TTV vaataja ei lepi kollase valitsusmeediaga

Täna võin kinnitada, et Tallinna TV on leidnud oma koha Eesti teletaevas, tal on kümneid tuhandeid innustunud vaatajaid, kes otsivad alternatiivi sellele valitsuskollasele teleprogrammile, mida pakuvad muud eestikeelsed telekanalid. TTV on hinnatud ja vaadatav just maapiirkondades, kus seni pidid ausad eestlased leppima ETV Reformi-meelse udujutu ja kommertskanalite väsimatu kaubanduslike uudiste pähemäärimisega. Tallinna TV pakutavad ausad uudised ja paljastavad lood võimueliidi tegudest enne ja nüüd, aga ka värvikad kirjeldused Tallinna rikkast kultuurielust ning ajaloost, mida ERR teadlikult ignoreerib, toovad üha rohkem teadlikke, haritud vaatajaid üle Eesti meie kanalile. Kui vaid teleoperaatorid ei teeks seda võimalikult raskeks!

Eelseisev Riigikogu valimiste kampaania sügisel annab võimaluse TTV-l oma profiili veelgi teravdada, et vaatajad saaksid 1. märtsil 2015 teha kaalutletud ja tõsise valiku. Meie anname endast kõik, et hajutada häma, mida Tallinna juhtimise kohta on peavoolumeedias teadlikult  levitatud. Tallinna TV kaitseb oma kodulinna – Eesti riigi pealinna – täna, homme ja veel palju aastaid. Vaataja ei pea kahetsema meiega koos veedetud aega.

Jaga |