Palju kära, vähe villa ja seegi hatune

JAAK ALLIK,      08. detsember 2004


Möödunud neljapäeval arutas Riigikogu kultuurikomisjon avalikul istungil nn haridusreformi kava. Uuesti selgus, et haridusministeeriumi esitatud seadusemuudatuste osas on ühiskond konsensusest kaugel.

Täies ulatuses ei toetanud haridusministeeriumi ettepanekuid mitte ükski arvukaist kohal olnud kolmanda sektori esindajaist, välja arvatud nn Lastevanemate Liit, mis ongi loodud Res Publica käepikendusena.
Terava kriitikaga esinesid endised haridusministrid Tõnis Lukas, Peeter Kreitzberg ja Mailis Reps. Valitsuses jätsid eelnõud kooskõlastamata Rahvaliitu kuuluvad ministrid. Sellele vaatamata on Res Publica otsustanud haridusreformi jõuga läbi suruda, kõneldakse koguni eelnõude sidumisest usaldusküsimusega valitsusele.
Õhtustes teleuudistes esinenud Toivo Maimetsast õhkus lausa fanaatilist meelekindlust. Kui ta traagilise paatosega teatas, et enam pole võimalik hetkegi oodata, siis jäi mulje, et minister on tõepoolest isiklikult veendunud, nagu oleks meie haridussüsteem katastroofi lävel.

Res Publica probleemid
Meie haridussüsteemi kõige valusamate ja muutmist vajavate probleemidena nähakse:
1. Õpetajate soovimatust ennast täiendada ning seda, et halbadest õpetajatest on võimatu lahti saada.
2. Suure osa haridusraha kadumaminekut omavalitsustes ning hajumist mitte otseselt hariduskulutustele.
3. Lastevanemate väheseid õigusi ning võimalusi koolielu korraldamises kaasa rääkida.
On imelik täppisteadlasest ministrile taas ja taas selgitada, et ülaltoodud süüdistuste tõestamiseks pole toodud ühtegi arvu ega fakti. Res Publica ideed lähtuvad haridussituatsiooni pealiskaudsest ja ebaõigest hindamisest ning seetõttu on muudatused rajatud valedele eeldustele.
Oletame aga, et Res Publical õnnestub oma plaan läbi suruda ja nn reform teoks teha. Kujutleme, mis on siis meie hariduselus muutunud, et haridusminister rahulikult magada saaks.

Res Publica kuus reformitrikki
1. Likvideeritud on riigi iga-aastane 200–300miljoniline üldhariduskoolide investeeeringutoetus, mille abil ka maapiirkondade vaesemad omavalitsused püüdsid rajada pealinnale võrdväärset õpikeskkonda, ehitasid võimlaid, remontisid sööklaid jne. See on asendunud nn investeeringukomponendiga õpilaste pearahas (2005. aastal 1300 krooni õpilase kohta), millise tagatise abil saavat koolid ja omavalitsused osta Riiklikult Kinnisvara Aktsiaseltsilt (RKAS) laenuks n-ö remonditeenust. Kolmandik investeeringurahast läheb seega niigi rikkasse pealinna, kuid see selleks.
Haridusministeeriumi asekantsler Riho Raave on välja arvutanud, et taoline süsteem rakenduks positiivselt, kui investeeringukomponent õpilase kohta oleks vähemalt 3–4 tuhat krooni. Praegu saavad RKASile kingitud 600 miljoni abil oma koolimaja korda teha vaid need omavalitsused, kus koole on arvukalt ja seetõttu võib juba remonditud kooli pearaha arvelt suurendada laenu tagasimakse summat n-ö remontimata koolides.
Ühe või paari koolimajaga omavalitsused peavad lahkesti pakutavast rahast lihtsalt suu puhtaks pühkima või hakkavad peagi õpetajate palgaraha maksma ehituslaenu katteks. Seetõttu lähevad rikkamad veelgi rikkamaks ja vaesed jäävad veelgi vaesemaks nüüd ka õpikeskkonna kujundamise mõttes.

2. Kaotatud on õpetajate üleriigilised ametijärkude kohased palga alammäärad ning seega lõpetatud palgaläbirääkimised õpetajate palkade üle TALO ja valitsuse vahel. Kaotatud on praegused ametijärgud (õpetaja, vanem-õpetaja ja õpetaja-metoodik).
Senist materiaalsele stimuleerimisele rajatud enesetäiendamise süsteemi asendab hirmule rajatud süsteem, mille kohaselt peab õpetaja iga viie aasta järgi tõestama oma kutsesobivust. Kuuldavasti tulevat selleks koostada ja esitada isiklik arengumapp. Palgasumma aga määrab talle direktor ning läbi rääkida võib selles osas kohaliku vallavanemaga.
Selle tulemusena lahkuvad koolist need inimesed, kes enda regulaarset alandamist ei talu, pedagoogide palk aga hakkab rikkamates ja vaesemates omavalitsustes erinema kordades, nagu seda praegu on märgata lasetaiapedagoogide osas. Võib oletada, et sel määral hakkab erinema ka nende pedagoogide antav õpetuse kvaliteet.

3. Riiklikku toetust nn baasraha näol hakkavad saama vaid need koolid, kus põhikooli õpilaste arv on üle 90, gümnaasiumis aga üle 60 õpilase. Eeldatakse umbes 40 gümnaasiumi muutumist põhikoolideks, ja arvukate põhikoolide muutumist algkoolideks ning kokku sajakonna kooli sulgemist.
Suundumus on seega vastupidine Soomele, kus väikesi koole hoitakse elus, kuna soovitakse hoida elu maapiirkondades ja nähakse eelist lapse isiksuslikul arengul kodulähedases väikekoolis, vastukaaluna pärast tunde sihitult alevi või linna vahel jõlkumisele.

4. Kaotatud on maakondade haridusosakonnad, seega 71 kõrgharidusega töökohta maakonnalinnadest ning metoodiline abi, mis neist osakondadest hästi-halvasti on seni siiski koolideni jõudnud.
Seda asendab koolide sisehindamine, mis kujutab endast direktori iseenda kontrollimiseks kirjutatavat paberilasu ning kord kolme aasta jooksul ministeeriumi ametnikust välishindaja poolset nende paberite ülevaatamist ehk sisehindamise välishindamist.

5. Erakoolid hakkavad riigilt ja omavalitsustelt saama munitsipaalkoolidega võrdselt toetust. See idee peaks haridusmaastikul küll paraja kaose tekitama (nagu praegu on kõrghariduses).
Lisaks muule tähendaks see aga alates 2007. aastast venekeelsete gümnaasiumide eestikeelsele õppele orienteerumise idee lõppu, sest mõistagi muutuvad vene gümnaasiumid sel juhul kiiresti eragümnaasiumideks.

6. Rida õigusi on juurde saanud kooli hoolekogu, kus enamuse peavad moodustama lastevanemad. See kogu peab kooskõlastama kooli arengukava, õppekava ja eelarve ning andma nõusoleku ka direktori töölevõtmiseks.
Jääb üle loota, et edaspidi lasevad ennast hoolekogudesse valida majandus- ja kasvatusküsimustes haritud ning kohusetundlikud lapsevanemad, sest kui sellest saab oma rohket vaba aega sisustada soovivate ja isiklikke komplekse väljaelavate prouakeste pesapaik, siis võib taoline hoolekogu kooliellu parajalt müra ja segadust külvata.
Millegipärast on aga „laste huvides" teostatava reformi käigus võetud õpilastelt neile praegu hoolekogus kuuluv hääleõigus.

Ja ongi vist kõik, mida on kavandatud ette võtta „katastroofi veerel" seisva koolisüsteemi reformimiseks. Kõrvutagem kavandatavat nende reaalsete probleemidega, mida teame meie haridussüsteemis ja kasvatusasutustes olevat ning mida meie lapsed iga päev koolist koju toovad. Siis mõistamegi, miks pakutav reform kuidagi kelleltki toetust ei leia.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)