Eestlase ajalugu on üks suur müstika (9)

Jüri Kadak,      13. september 2006



Marssal Petain ja kindral Laidoner

Mida kõrgem on riiklik ametikoht, seda suurem on vastutus oma rahva ja riigi saatuse eest. Hinnangu sellele annab ajalugu. Igal rahval on omad rahvusliku väärikuse kriteeriumid, rahvuslik uhkus ja ka alanduste taluvus. Prantslased reageerisid 1940. a. suvisele kaotusele sõjas sakslaste vastu sellega, et degradeerisid ning mõistsid 1945. aastal surma oma I maailmasõja kangelase, hilisema Vichy valitsuse juhi marssal Henri Philippe Petaini. Meie, eestlased, aga säilitame Konstantin Pätsu mälestust ning lõime kindral Johan Laidonerile Viljandisse ratsamonumendi.

Hullutav võim

Ilmselt ei ole veel kõik lilled närtsinud Metsakalmistul, kuhu alles hiljuti maeti ümber esimene Eesti Asutava Kogu esimees, riigivanem ja välisminister August Rei. Kuid Eesti ajaloo koostajate lühike mälu ei taha tunnistada, et 21. juunil 1940 võttis August Rei vastu Konstantin Pätsu ettepaneku asuda Jüri Uluotsa asemele peaministri kohale. Ainult see, et Rei isik oli vastuvõetamatu Andrei Zhdanovile, päästis teda üle noatera sellest häbiväärsest ametist. Kuid kujutagem ette: kui Stalini poliitiliste stsenaariumide kohaselt sobinuks Rei üleminekuvalitsuse peaministriks, kõlaks ajaloos Johannes Varese asemel August Rei nimi. Ma andestaks Reile selle, kui ta oleks olnud enne selle otsuse tegemist suursaadikuks Monakos, kuid ta resideeris hoopis Moskvas ja pidi olema informeerituim poliitik Eesti lähituleviku suhtes. Pärast vastastikuse abistamise pakti ja baasidelepingu allakirjutamist 1939. a. 28. septembril asendas president Päts Kaarel Eenpalu valitsuse Jüri Uluotsa valitsusega. Uluotsa valitsus oli aga see, kes sisuliselt lasi vee peale Eesti Vabariigile. Lõpule viis selle Vares. Kõigepealt kehtestati riigis totaalne tsensuur ja rahvale räägiti ainult sõbralikust NSV Liidust, korjati ära välispassid, riigi välispoliitika kanaliseeriti Moskva-orientatsiooni. Eesti isoleeris ennast samm-sammult muust maailmast ja saadikutel keelati informeerida välisilma algavast okupatsioonist. Võõrvägede sissemarsi tagas Kaitseliit. Pimegi oleks taibanud eelseisvatest sündmustest.

Pro ja contra Uluots

Neli aastat hiljem Jüri Uluots, ilmselt sakslaste mahitamisel ja nõusolekul, sest sõjaajal kehtis meedias range tsensuur, kutsus eestlasi 1943. a. oktoobris ja järgmise aasta veebruaris vabatahtlikult astuma lahingu-SSi, et võidelda bolshevismi vastu.
Igal rahval on oma ajalugu ja sõdades kõige tähtsamad lahingud. Ameeriklastele olid need II maailmasõjas lahingud Vaiksel ookeanil, brittidel – Põhja-Aafrikas ning ühisoperatsioon Renken, mille üheks osaks oli Normandia dessant ehk operatsioon „Overlord". Venelastel olid selleks Stalingrad, Kursk ja Valgevene operatsioon ning Berliini vallutamine. Meie diletandid aga peavad II maailmasõja tähtsaimaks Sinimägede kaitselahinguid.
Kui läänes algas „Overlord" (6. juuni 1944) ning idas Valgevene operatsioon ehk „Bagration" (23. juuni 1944), polnud vaja olla strateeg, et mõista – Saksamaa laul on lauldud. Mitte kunagi pole Nõukogude löögirusikas olnud nii tugev ja võimas, kui selles operatsioonis.
Kuid just Jüri Uluots oli see, kes kutsus korduvalt hoidma Sinimägede liini. Kas seda läks vaja bolshevistlike hordide tõkestamiseks või hoopiski oli sakslastel tegemist eluküsimusega? Viimane seisnes nii Sillamäe õlitehaste õliressursis kui ka uraanimaagis, mis läks Kruppi tehastele tankimürskude läbilöögivõime suurendamiseks. Sakslastel oli vaja kontrollida ka väljapääsu Soome lahest Läänemerre, sest see garanteeris meretransiidi Botnia lahelt, kus veeti Saksamaale Rootsi rauamaaki ja niklit. Igatahes, kui sakslased käivitasid varakult planeeritud operatsiooni „Aster" organiseeritud taganemiseks Daugava joonele, jäeti eestlased „vaba Eesti" nimel katma seda operatsiooni. 45. rügemendi ülem Riipalu, kes pidi juhtima Sinimägedest taganemist, omavoliliselt lahkus rindelt Koerusse, ja 20. SS-diviisi ülem kindral Augsberger põgenes väikelennukil Saksamaale.
Rahvale vastupanu-üleskutse kuulutanud Jüri Uluots aga põgenes Rootsi, jättes sõdurid saatuse hooleks.
See ei vähenda eesti sõdurite vaprust, kes said petta nii Nõukogude kui ka Saksa okupantidelt.





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)