Suure sihi nimel tuleb tuhastada vead, mis on ülistatud ainutõdedeks

Märt Sults,      01. august 2007


Minu eesmärgiks on tugev ja jätkusuutlik Eesti, mis on üles ehitatud kõrgelt haritud ja füüsiliselt ning vaimselt tervele kodanikkonnale, et eestimaalastel oleks tugev isamaa-armastus, kodanikutunne, tugevad perekonnad. Laps ei oleks peres õnnetuseks või „apsuks" või probleemiks, vaid isad-emad oleksid oma laste üle õnnelikud ja uhked, teades, et peale nende rõõmustab ka riik pisikeste musirullikeste üle.

Kodanike peas ja teadvuses peaks olema Eesti riik midagi suurt ja võimsat, mis ei lase iialgi millelgi halval juhtuda ega selle riigi inimestele häda ja viletsust kaela tuua. See on minu eesmärk ja võitlus.
Selliste tõekspidamiste eest ma seisan ja võitlen ja selline jäärapäine ma olen. Mina tahan sellises riigis elada-töötada ja ma tahan, et minu lapsed ja lapselapsed jne lapsed elaksid sellises riigis. Ma tahan, kui aeg on käes, pensionile minna ja rõõmustada oma töise ja teguderohke elu üle, tunda uhkust oma laste ja nende saavutuste üle. Seista valveseisangus ja särasilmi laulda enda ja teiste poolt armastatud Eesti Vabariigi hümni, hoides aukohal Eesti sümboolikat. Olen läbinisti positiivne inimene ja meeletu optimist: ma ikka usun, et seda kõike on veel võimalik saavutada.

Rein Lang sõimas heterot fashistiks
Alustaks nüüd sellest, millal sai karismaatilisest koolidirektorist skandaalne koolijuht ja kõige „edumeelse" vastane.
Kolm aastat tagasi oli Tallinnas esimene homoparaad. Kodanikukohust täites avaldasin oma arvamust Postimehes. Algas nõiajaht Märt Sultsile Rein Langi juhtimisel: kuidas saab üldse selline inimene koolijuht olla. Tol ajal sai öeldud, et kui tahate vallandada (aselinnapea Muravjova, Reformierakond), siis vallandage. Põhjuseks tooge, et direktor on hetero ja seetõttu ei sobi koolijuhiks. Raadiosaade „Olukorrast riigis" tampis mind kaelani muda sisse, Mihkel Raud korjas Eesti (millise Eesti?) kultuuritegelaste koorekihi allkirju.
Homopoliitika õõnestab traditsioonilist põhjamaa perekonnamudelit ja selle vastu ma olin ja olen, aga ma olen koolijuht ja õpetaja ning seetõttu tolerantne oma õpilaste ja kaaskodanike suhtes. Seda läbu, mida jälle tahetakse korraldada, peaksid korrale kutsuma homod ise, need, kes nendel jubedustel ei käi, vaid vaatavad seda põlgusega nagu meiegi, s.t traditsioonilised ja kestvad Eesti perekonnad ja nende liikmed.
Muu Eesti aga saatis toetuskirju, korraldati jumalateenistusi, et Märt Sults vastu peaks, sest ta seisab ju Eesti perekondlike traditsioonide eest, ta tahab hoida ja kaitsta Eestit. Ta on isegi kangelane, kirjutati kirjades ja see andis mulle kõvasti väge juurde. Rein Lang sõimas pressis mind natsiks, fashistiks, neonatsiks – kohutavad süüdistused, aga ma elasin need üle: rahvas aitas.
Mis aga nüüd on? Raadio 2 saade „Olukorrast riigis" praktiliselt tsiteerib minu kolme aasta vanust avaldust, Mihkel Raud on täitsa vait jäänud oma kultuuritegelastega, Rein Lang korraldab natsisümboolikaga oma sünnipäeva ja nende arvates on see normaalne. Ega ei ole küll. Kes nüüd ajuvaba on?

Hoidugem prügipoliitikutest
Minu eesmärgiks oli ja on kaitsta haridusasutusi prügipoliitikute üllitiste eest, sest tarkusetemplites ei ole kohta vaenul ega diskrimineerimisel. Igal kodanikuhakatisel on õigus haridusele, olgu ta siis eestlane, venelane, udmurt, mis iganes rahvusest. Koolijuhtide ja õpetajate roll koolis on väikeste ja suurte inimeste õpetamine eelmiste põlvede teadmistest, et nad saaksid kasutada neid oma edaspidises elus ja endaga seeläbi toime tulla, tugevdades oma aruka tegevusega Eestimaad. Tolerantsemat asutust ei saa üldse olla kui gümnaasium, keskkool, kool, lütseum. Aga demokraatlikust koolist ei maksa rääkida: õppimine on alati sunduslik protsess olnud, kogu ajaloo vältel. Kõik oleneb ainult koolijuhist ja õpetajatest, kui meeldivaks nad selle ebameeldiva ja sundusliku oskavad õpilasele muuta.
Kõige aluseks on muidugi tugev perekond, see, kuidas on motivatsiooniga lood lapsel kooli minnes ja õppimisse suhtumisel ning millisel moel vanemad säilitavad õpimotivatsiooni õppeprotsessi vältel. Kas nad üldse tegelevad lapsega või ostavalt lapselt teenust, mille nimi on õppimine (on ka selliseid perekondi, ja mitte vähe).
Perekonna puudumisel on see ülesanne koolil ja see tuleb täita, õpetajad on ju selleks kõrgkoolides koolitatud. Kuid kahjuks jätavad paljud õpetajaid ettevalmistavad kõrgkoolid oma töö tegemata, s.t lasevad välja diplomeeritud praaki.

Kasiinod valitsevad riiki
Kodanikkonna tahte murdmisega on mindud juba uuele tasemele. Tallinnas ei ole nii palju remonditud koole, kui on kasiinosid: iga võimaliku hoone ruumides on kasiino. Kasiinopidajate põhiargument on, et nad annavad Eesti riigile nii ja nii mitu miljonit krooni hasartmängumaksu näol. Kallid kodanikud, kaasmaalased, see raha on ju teie raha, teie higi ja vaevaga väljateenitud palk oma töö eest, mille kasiinod teie käest välja meelitavad, lubades kerget rikastumist, ja kõik need võidud ootavad teid nende värviliste tulede maailmas ja kuldsete kaunitaride naeratuste juures. Nüüd on veel lisaboonuseks, et kasiinodes võib suitsetada, mis mujal ühiskondlikes kohtades on keelatud. Veel lisaboonus: kasiinosid võib teles ja raadios reklaamida, tubaka- ja alkoholifirmasid ei tohi.
Viimased näited viitavad selgelt ja keerutamata sellele, et kasiinod valitsevad riiki ja ostavad seadusi. Kodanike käest saadud rahaga valitseb kasiino neidsamu kodanikke „imelike" seaduste abil, mis seadusandjad kasiinode kasuks vastu on võtnud ja andnud kasiinopidajatele võimaluse edasi toimetada „musta rahaga", pesta edasi „musta raha".

Kasiinode poolt paljaks tehtud vajuvad mülkasse
Eestimaalased, teie ausalt teenitud raha muutub kasiinos kriminaalseks atribuudiks. Ta kaotab päritolu, muutub nimetuks. Sõbrad, kes te oma raha kasiinodesse tassite ja sinna jätate ja homme jälle tassite ja jälle jätate, miks te ei investeeri sedasama raha oma peresse, kas või iseenda haridusse, riietesse? Te pöördute Hasartmängumaksu Fondi poole, et äkki antakse mingi ürituse jaoks raha. See on aga teie endi raha, mida te küsite sellest fondist, ainult väga, väga suur osa sellest on läinud oma teed ja see tee ei ole seotud Eesti riigi ja selle kodanikkonna heaolu tõstmisega. Hoopis vastupidi: kasiinosõltlased mängivad maha kõik oma vara, kaasa arvatud perekonna vara koos korteriga. Võlgadesse jäänud ja nendes rabelev kasiinosõltlane otsib leevendust alkoholist, narkootikumidest, prostituutidest ja vajub veel sügavamale mülkasse. Kasiinosid need inimesed enam ei huvita, neid ei ole kasiinol enam vaja, sest neil ei ole enam raha. Las riik tegeleb oma maksujõuetu rahvaga. Pidev maksujõuetus toob meeletu stressi ja kaugel siis enam enesetapp on. Kasiinod arenevad edasi. Millisele riigile on nad kasulikud? Millise riigi jätkusuutlikkust kasiinod kinnistavad? Milliseid moraalseid tõekspidamisi nad arendavad? Ma arvan, et vastuseid teavad kõik.

Kasiinod Tallinnast välja!
Nende Eesti kodanikkonda laastavate tegevuste tõttu läksingi tänavale 18. juulil 2007. aastal, olles üheks põhiorganiseerijatest, loosungiga „Kasiinod Tallinnast välja". See tähendab tõlgituna „Tugeva ja jätkusuutliku Eesti eest". Minu esinemist käsitles meedia kui meelelahutusliku külje eest vastutamist. See on puhas vale, sest kitarri saatel välja öeldu oli kõike muud kui meelelahutus ja kasiinondus on kõike muud kui ettevõtluse üks seaduslikest vormidest.
Kui nüüd võtta veel pronkssõduri draama ja nn pronksöö, siis tekib tahtmatult, paratamatult küsimus, mida see riik oma kodanikkonnalt tahab. Või siis, kas sellisel riigil on üldse oma kodanikkonda vaja.
Vaba, tugeva, haritud ja igavesti jätkusuutliku Eesti eest!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (37)