Septembrikuine hädakarje

22. september 2004


KESKNÄDAL

Tallinna poole kihutas sõiduauto. Kiirustajatel oli tarvis jõuda Rootsi suunduvale laevale. Ilm oli vihmane, teeolud kehvad ning kell liikus liigagi kiiresti. Sadamasse pärale jõudes selgus, et laevale enam ei pääse. Ei aidanud mingi palumine ning nii tuli pahameelega kaile maha jääda.
Oli 27. september aastal 1994 ning kirjeldatud reisijad tahtsid pääseda Rootsi minevale Estonia parvlaevale. Juba ETV poolt edastatud öisest eriteatest või hiljemalt varahommikustest raadiouudistest selgus laevast mahajäänutele, et nad olid sündinud õnnesärgis.
Kümme aastat tagasi läks Estonia oma tavapärasele Rootsi-reisile. Nii, nagu oli ta seda teinud juba poolteist aastat. Mugav lõbu- või tööreis eestlastele ja meelelahutuslik sõit Eestist turismireisilt koju siirduvatele rootslastele. Ilm halvenes, ilmateade lubas tuule kiiruseks 25 meetrit sekundis. Peatselt tõusid lained ulgumerel juba rohkem kui nelja meetri kõrgusele. Enamik reisijatest siirdus merehaigetena kajutitesse, mingi osa inimestest veetis aega restoranides. Miski ei ennustanud, et mõni tund hiljem saab Eesti oma Titanicu. Ometigi läks uue päeva esimesel tunnil eetrisse traagiline "Mayday" hädasignaal.
Estonia 989st reisijast ja meeskonnaliikmest õnnestus eluga pääseda 137-l. Karm ja hingetu statistika kinnitab, et uppumissurmast pääses laevas olnud naistest vaid 5 ja meestest 22 protsenti.
1995. aastal kuulutasid Soome, Rootsi ja Eesti Estonia hukkumispaiga hauarahu alaks.
Mälestades 27. septembril Estonial hukkunuid, ei saa me sugugi väita, et meie hing oleks rahu saanud. Paljudele meenutavad ikka ja jälle laevavrakis piinarikka surma leidnud ja merepõhjas igavest und puhkavad pereliikmeid, töökaaslased, sõbrad ja tuttavad. Rahu nende põrmule! Meie aga meenutame neid leinas ja langetatud peaga. Ja mitte üksnes 27. septembril.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)