Aprilliööde vari Baltimaade kohal

REIN RUUTSOO,      28. november 2007


Aarne Bengtsson
Bronssoldatens hämnd
(rootsi keeles „Pronkssõduri kättemaks")
Vimmerby 2007

„Pronksõduri kättemaks" kõlab dramaatiliselt. Kuid tõdemus, et „Ansipi sõda" ei lahendanud sisuliselt midagi, vaid pani alguse ebakindlaile, tulevikku tumestavaile arenguile, liigub ka eestlaste alateadvuses.


Poodu majas nöörist ei räägita

Uurimuste kohaselt kardab enam kui pool meist aprillikriisi kordumist. Koalitsioon muidugi püüab kõigiti jätta muljet, et kumminuiade matsumine koos selgitustega „kes on kes" on puhastanud õhku. Pealegi olevat saanud selgeks, kes on „õige eestlane". Ansip korrutab „tavalise vene päti" kujundit lüpstes, et Venemaaga äri ajamine on ikka risk jne.

Ka statistikat püüti algul sättida loomaks pilti, et eks raudteel esine ikka kaubavoogude kõikumisi.

Avalikkuse mahasurumiseks kinnitas kaitseminister Jaak Aaviksoo lõpuks, et sotsiaalteadlased (sidudes nad sildiga Onu Raivo vrd. Tädi Maali) kaotasid tema usalduse nn aprillisündmuste analüüsiga. Sotsiaalteaduslikult põhistet „teisitimõtlemise" diskrediteerimiseks toetus eksrektor mingisugusele Postimehe on-line-küsitlusele mingite sotsioloogiliste (?) uuringute usaldusväärsusest (Pm 19.11.2007).

Taasiseseisva Eesti suurima poliitilise kriisi analüüsimiseks parlamendikomisjoni ei moodustatudki. Sügisele lükatud aprillikriisi-arutelu ei toimu nähtavasti niipea. Kui seda üldse tuleb?

Valitsuse taktikat peegeldab siseminister Jüri Pihli küüniline kommentaar „nuiade ööle", et „riigis juhtub ikka selliseid asju nagu aprillisündmused, liiklussurmade oluline kasv ja veel mõningad asjad" (Pm 25.10.2007). Samalaadset survet arendab Kaarel Tarand, noomides Eesti intellektuaale, et nad „hoolimata presidendi (!) soovist, komistavad aprillisündmustele, Eesti ulatuses tühisele juhtumile" (Sirp 12.10.2007).

Uudiseidki jagab rahvustelevisioon kindlas poliitilises võtmes ja näo järgi. Kui ETV venekeelses AK-s esitab õiguskantsler Riigikogu kõnetoolist pikalt muret, kas politsei poolt aprillis rakendatud meetmetega ei liitu tõsiseid õiguslikke probleeme (vahi alla võtmine, käeraudade kasutamine jne), siis eestikeelne vaataja uinutatakse lõiguga maavanemate kohustest.

Nn kahe kogukonna poliitika on silmnähtav ka informatsioonilises manipuleerimises. Ühele jäetakse mulje, et probleeme pole, teisele aga sisendatakse: teie muredega peamiselt tegeldaksegi. Ansipi „teise sõja" tagajärgede analüüs sumbus lõpuks vaidlustesse „Ansipi esimese sõja" kohta antud ämma tunnistuste usutavuse üle.

Kuid Pronkssõduri vari on nähtamatult kõige kohal.

„Kuigi sellest otse ei räägita, tunnevad õpetajad ja ka õpilased tundi minnes mingi nähtamatu joone ületamist. Just eesti keele tunnis ning teistes eestikeelsetes tundides tuleb õpetajal tahvli ees ning õpilastel pingis tegeleda nähtamatul moel kevadise vahejoone ületamisega. Purustused on koristatud, kahjukannatanutele raha välja makstud ning ässitajad kohtu alla minemas, kuid inimsuhetes ei ole aprilliöö kaugeltki korda aetud ning riigi poolt kinni makstud asi" (EPL 25.10.2007), kirjutab Anneli Ammas ühes vähestest artiklitest, mis eestikeelses pressis Ansipi „teise sõja" märke veel avalikult käsitleb.

Psühholoogilised probleemid, südamevalu jne on viimased, mis võiksid puudutada karastatud parteisõdureid, kes isegi ebameeldiva sotsiaalstatistika prügikasti saadavad.

Meie sõprade mure

Teatavas mõttes on Bentgsson üsna tüüpiline „svensson" – heatahtlik, arutlev, konstruktiivsusele orienteeritud. Tema äsja Baltikumi-teemal ilmunud raamatule pandud pealkiri „Pronkssõduri kättemaks" on küll süngelt hoiatav, aga raamat osutub pigem mõtlemapanevaks.

Kindlasti pole see vaade probleemide lahendamisele „Eesti moodi" selles mõttes oluline. Eestikeelne lugeja on infosulus mitte ainult meie venekeelse kaaskodaniku maailma suhtes, vaid ainult haruharva jõuab temani ka teave, kuidas Lääne akadeemiline maailm Pronksiööd käsitleb. Paraku neutraliseeritakse seegi van Lindeni taoliste „tööõnnetuste" võimendamisega ja anekdoodiga rootslase kohta, kes Eestis toimunud küüditamisest kuuldes imestanud: „Miks politseid ei kutsutud?"

Mürasse upub ka selliste väga väärikate analüütikute nagu Brüsseli mõttekoja Eurokomment ühe asutaja Peter Ludlow' sõnum, mis minu arvates üsna hästi esindab tasakaaluka Lääne intellektuaali arusaamu aprillikriisist ja selle järgsest Eesti poliitikast. „Eesti juhtum valmistas muret vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, paljudele näis see olevat asjatu provokatsioon. Ning teiseks, paljude silmis näisid need sündmused kinnitavat enne Eesti ja Läti liikmekssaamist valitsenud hirme, et vene vähemuse tundeid ei võeta vajalikul viisil arvesse. [---] Eestlased ja lätlased võiksid teada, et kuigi maailm on valmis mõistma nende muret, mis seostub Venemaa kui suurvõimuga [---], siis dimensioon muutub, kui mängus on venelased riigi sees" („Diplomaatia", september 2007). Aga just nende kriiside kahe aspekti – sise- ja välispoliitilise – eraldi vaatlemine on üks Euroopa sõnumitest, mida fraasidega Lääne ühehäälsest ja tingimusteta toetusest püütakse reakodaniku eest varjus hoida.

Aprillikriisi valguses kaotas Eesti poliitika palju oma renomeest. Lätit „läbikukkunud riigile" (failed state) lähendavad skandaalid vähendavad usku Balti riikide poliitilisse kultuurisse. Eesti positsioonid nõrgenesid oluliselt ja van Lindenite mänguruum avardus märgatavalt. Valitud videoklippide taustal on Eesti ründamine tõhusam kui kunagi varem.

Kuigi aprillisündmusi käsitleb otseselt vaid rootslase raamatu esimene peatükk, väljendub neist enamiku toonis mure, mis püüaks meid panna loobuma kaljukindlast veendumusest, et „eestlasel on alati õigus" (Hvostov) või kinnismõttest, millest nüüd on saanud aksioom „valitsusel on alati õigus".

Raamatu Balti arenguid käsitlevad vaatlused kinnitavad, et rahutuste pinnas pole kindlasti Vene saatkonnas (viimane külvas vaid lisaseemne). Nagu Bengtsson osundab, jäi Eesti, kes oli vabaduse kätte võidelnud ilma verevalamiseta, aprilliöödel ilma tasakaalukalt toimetavaks Põhjala riigiks pürgija mainest. Eriti näis rootslastest Eesti sõpru shokeerivat sadamaterminaali toimetatud mässumeeste ja ka niisama ettesattunute kohtlemine.

Peamist probleemi näeb ta aga salaja talitamises ega lükka tagasi informantide pakutud nägemust, et Pronksmehe telgitagune/-alune kõrvaldamiskava oli juba enne koos. Valitsuse toimetamine ööpimeduses viis mitte-eestlaste usalduse. Seejuures viitab Bengtsson ka Ilvesele, kes oli andnud nõu jätta Pronksmees sinna, kus see on.

„Ärgem saagem Moskva sarnaseks!" olevat president Marcus Aureliust tsiteerides hoiatanud Narvas esinedes. Bengtssoni arvates on perspektiivitu oma suhteid koduvenelastega – neid koheldakse Moskva „viienda kolonnina" – lahendada valdavalt jõupositsioonilt.

Konsensusühiskonnas kasvanud rootslasele on arusaamatu, miks ei vaevuta kuulama või isegi huvituma, millised on kaasmaalaste mured; arvesse ei tule seegi, et sotsioloogiline uuring andis tulemuse, kus enamik küsitletuist ei olnud selgelt konfliktiga ähvardava äravedamise poolt.

Vana demokraatia esindajat hämmastab tõsiselt, et mitte-eestlaste avameelne rääkimine oma probleemidest toob kaasa repressioonid. Bengtsson toob näite, et „Linnalehe" (üks selle toimetajaid on Tiina Ansip, peaministri tütar) venekeelse väljaande toimetajatelt (nagu seda kinnitavat Aleksandra Moorast) nõutud pärast Pronksiööd, et nad lõpetaksid oma, s.t mitte-eestlaste nägemuse esitamise ja täielikult täidaksid venekeelse lehe eestikeelsete materjalide tõlgetega. Keeldujad pidid töölt lahkuma.

Samasuguse surve tõttu avaldada valitsust toetavaid materjale oli sunnitud töökoha jätma venekeelse Delfi üks toimetajaid (tõlk Olesja Lagashina).

Sedalaadi seigad, milles peegeldub postkommunistliku ühiskonna mentaliteet, ei hävita mitte niivõrd demokraatiat, vaid kahjustavad Eesti mainet. Aprillikriis on süvendanud autoritaarseid tendentse. Balti riikidel on lõhestumise kõrval kalduvus kujuneda suletud ühiskondadeks. Kui valitsus ei taha pidada dialoogi, peaks talle demokraatiareegleid meenutama Lääs, kelle ühe võimaliku eeskõneleja hulka arvab Bengtsson ka Mart Laari rootslasest sõbra Carl Bildti. Aga Bildti pole Eestis kuulda.
x x x
Bengtssoni raamatus „Pronkssõduri kättemaks" sisalduvad vaatlused lõpevad kevadsuvega. Solvumise, pettumuse ja vihagi välised märgid on maha surutud. Samba vari pole paraku kuhugi kadunud. Ühiskond on ohtlikult lõhenenud. Venemaale anti võimalus mobiliseerida oma avalikkus meie vastu. Tegelikku süvadialoogi mitte-eesti vähemusega pole tekkinud. Lõimumispoliitika asemel käib rabelemine, kus ühelt poolt ollakse nõus tegema kodanikuks ka ilma sooviavalduseta ja kus teiselt poolt aga on „rahvuslik revolutsioon" kasvatanud avaliku assimileerimise pooldajate indu. (Integratsiooniprogramm olevat ebaõnnestunud.)

Nagu öeldud, pool eesti kogukonnast kardab aprillisündmuste kordumist. See oleks must stsenaarium.

Kuid olude areng pole tingimata meie kasuks. Majandusprobleemide teravnemine, milles avaldub aprillisündmuste vaieldamatu mõju, on vältimatu. Mittekodanike ja mitte-eestlaste vaikiva lojaalsuse peamiseks allikaks olnud kõrgem elatustase (kõrvuti Euroopa Liitu kuulumise eelistega) toimis jõuliselt pärast 1998. aasta Venemaa kriisi. Lähiaastate arengute valguses ei pruugi see enam nii olla. Ansipi „esimese sõjaga" liituvalt tema elukäigu avanemine nomenklatuurse karjeristina on mitte-eestlaste silmis kahjustanud eelkõige Eesti riigi mainet. Seda enam, et uurimuste kohaselt oodatakse kriisile lahendusi just Ansipilt, s.t teda peetakse toimunus süüdlaseks.

Peatselt lõppevate nn inter-Sirõki kohtuprotsesside tulemus, milles püütakse kindlasti vältida märtrite teket, võib saada nõrkuse märgiks. Samas on paratamatu kaasnähtus vanade haavade lahtikiskumine. Nädalast nädalasse antavad reportaazhid toidavad revanshi-ihkajaid. Kui Ilves hoiatas kevadel, et me „ei annaks vastastele lahingumoona", siis nüüd jätkub neil seda veel kauaks.

Valimisvõidu heaks tehti Eesti tuleviku suhtes põhimõtteline valik, millega mängiti kaardid kätte neile, kes olukorra teravdamise abil soovisid võimule. Valimisvõit oli väga lühinägeliku poliitika tulemus ja selle hind kujuneb Eestile kalliks.

Pronkssõdurist sai nii või teisiti kodukäija. Peamised kaotajad pole venelased, vaid eelkõige meie, kellele ei või ju veel lihtsalt öelda: kui ei meeldi, koli ära.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (83)