Riigikogu arutas kaks päeva baltisakslastele vara tagastamist

URMI REINDE,      24. mai 2006


Riigikogu arutas eelmisel nädalal taas baltisaksa 1941. aasta ümberasujate vara tagastamist. Sedapuhku jõudis esimesele lugemisele Res Publica fraktsiooni algatatud eelnõu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise kohta.

Urmas Reinsalu tsiteeris alustuseks Riigikohtu otsust, mis sisuliselt ongi sundinud parlamendile peale ebamugava teema: „Riigikohtu üldkogu ei saa asuda seadusandja rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike lahendusvariantide vahel ning välja töötada vastavaid õiguslikke regulatsioone. Seadusandjal on mõistlik anda nende küsimuste lahendamiseks aega." Riigikohus viitab ka sellele, et omandireformi praktilise küljega tegelevad kohalikud omavalitsused vajavad uues olukorras tegutsemiseks selget õiguslikku regulatsiooni. Reinsalu sõnul sellest mõttest ongi Res Publica eelnõu kantud.
Res Publica ei muretse võimalike kulutuste pärast, mida selline seadus kaasa tooks, sest „ei ole mingi saladus, et valitsuses on justiitsministri algatusel ka sõna-sõnalt vastavasisuline seaduseelnõu menetluses".
Samuti ei juhtu Reinsalu sõnul midagi hullu või dramaatilist, kui selgemat seaduslikku regulatsiooni ei anta – siis lihtsalt jõustub oktoobris Riigikohtu otsus, mis tühistab ORAS-e §7 lg 3.
„Mis puudutab üürnikke, on eelnõu algatajad seda meelt, et erinevad meetmed ka üürnike ja muude isikute elamispinnaga varustamiseks on asjakohased. Jääb üle tervitada mitmeid erinevaid meetmeid, mida on plaanitud riigi elamumajanduse arengukavva aastateks 2007-2013. Jääb üle ainult avaldada kahetsust, et valitsus ei ole seni olnud võimeline tähtajaks määratud aegadel riigi elamumajanduse arengukava vastu võtma."
Kokkuvõttes jäi Res Publica seisukohale, et vaja on kompromissi, mis eelnõu algatajate meelest tähendab seda, et ümberasujatest omanikele tagastatakse ja üürnikele kompenseeritakse.
Teravate küsimustega pöördusid Reinsalu poole keskerakondlased Marika Tuus ja Heimar Lenk. Tuus nõudis infot uute dokumentide kohta, mis on tinginud vastupidise seisukoha sellele, mida õiguskantsler pidas õigeks 1996. aastal.
Lenk küsis, kas ta sai ettekandjast õigesti aru, et NSV Liidu ja hitlerliku Saksamaa vahel sõlmitud lepingud ei ole Eesti jaoks siduvad ega kehti. „Öelge palun, härra Reinsalu, kas meie teiega asume edasi praegu Teisest maailmasõjast mitte väljunud riigis, kuna kapitulatsioonileping sai ka alla kirjutatud NSVL-i ja hitlerliku Saksamaa vahel? Kas sõda kehtib Eesti Vabariigile edasi?" usutles Lenk.
Toomas Alatalu palus nimetada teistes riikides viimaste aastate praktikast juhtumeid, kus üritatakse langetada analoogilist otsust vabatahtlikult välismaale siirdunud isikute vara kohta.
Toivo Tootsen palus ütelda hea põhjuse, miks Stalin ja Hitler leppisid kokku teatud osa Eesti kodanike päästmiseks tulevaste repressioonide eest ja millistele tingimustele see kontingent pidi siis vastama.
Ükski Reinsalu vastus väga veenvalt ega enesekindlalt ei mõjunud.
Arutelu teisel päeval keskenduti kõigepealt rahale – kompensatsioonidele, mida baltisakslased 50–60 aastat tagasi said, ja ka nendele summadele, mida reformi tänapäevane muutmine veel kaasa võib tuua. Respublikaanid jt tagastamist toetavad poliitilised jõud nimelt kinnitavad, et Saksamaa ei andnud ümberasujatele midagi või vähemalt mitte midagi märkimisväärset.
Evelyn Sepp aga väidab, et „andes vara üle, hinnati see väga täpselt siin ära. 1953. aasta seaduse järgi hakati Saksa siseriikliku seaduse alusel arvestama erinevaid toetusi ja pensione, mille suurus sõltus üleantud vara suurusest, lisaks väga lai toetuste skaala elu sisseseadmiseks".
Summa, mida Eesti riik seaduse rakendamisel Res Publica moodi välja panema peab, kõigub erinevatel hinnangutel 90 miljonist kroonist kuni miljardi kroonini. „Et see summa on oluliselt suurem kui 120 miljonit krooni, tuleneb mõttekäigust, et kui laiendatakse õigustatud subjektide ringi, siis ei ole meil mingit põhjust kitsendada kompensatsiooni või n-ö kompenseerimist või tagastamist ainult nende isikute ringiga, kelle taotlused on täna lahendamata. Siis tuleb ühelt või teiselt poolt tagasi pöörata või kompenseerida kogu vara, millele oleks antud isikute ringil õigus. Ja see metoodika, kuidas seda täpsemalt tehakse, tõenäoliselt on üks võimalus, et lähtutakse juba mõnest olemasolevast seadusest. Samas ilmselt ei saa ka välistada seda, et sel juhul rakendatakse ka niisugust õiglase kompenseerimise põhimõtet, mis tõenäoliselt seda hinda tõstab, mitte ei langeta. Need ongi kindlasti need põhjused, miks ei Rahandusministeerium, Justiitsministeerium ega ka ükski teine institutsioon ei ole tänase päeva seisuga väga täpselt seda summat hinnata osanud."
Helle Kalda tsiteeris Keskfraktsiooni sõnavõtus 1939. aastal Eestis ilmunud ajalehte: "Meie arvates ei ole need saksa soost kodanikud, kes siit vabatahtlikult jäädavalt lahkuvad, enam meie kodanikud, kelle heaolu eest hoolitsemine võiks edaspidi lasuda ühel või teisel kujul Eesti Vabariigi organitel."
Kalda sõnul muudab Res Publica esitatud eelnõu, millega luuakse alus ümberasujate varade laustagastamiseks, täielikult ORAS-e algset kontseptsiooni, mille järgi ümberasujate vara ei tagastata.
Kuigi Keskerakond seda eelnõu ei toeta, on pragmaatiline viia see eelnõu teisele lugemisele, andes seeläbi Riigikogu liikmetele võimaluse teha omapoolseid täiendusi ja parandusi ning otsida võimalusi Keskerakonna esitatud samasisulise eelnõu 15 SE ja Res Publica esitatud eelnõu ühisosa leidmiseks.
Parandusettepanekute tähtaeg on 31. mai.


JANNO REILJAN (Rahvaliit) sõnavõtt Riigikogus 17. mail 2006

Me oleme Riigikogus selle küsimusega tegelnud juba korduvalt. Paraku läheb asi mitte paremaks, vaid järjest halvemaks. Mammonajanu on ikka hirmus haigus küll, mis lubab poliitikutel mitte lihtsalt Eesti rahvale väga suurt kahju teha, vaid ka hakkab Eesti õiguskorda lammutama. Meil ei ole enam õigusriiki, sest meil ei ole Riigikohut, meil on mingi poliitikute kamp, kes teeb poliitilisi otsuseid ja edaspidi ükski Riigikohtu otsus ei saa olla enam autoriteetne õiguslik otsus. Sellepärast ,et kui seal poliitikute juhtimisel hakatakse tegema vastutustundetult poliitikat, siis ei ole enam tegemist õigusriigiga, ei ole enam tegemist kohtusüsteemiga, ei ole enam tegemist õigussüsteemiga, vaid on tegemist mingi korruptantliku korporatiivse süsteemi ja riigiga. Sinna me oleme siis nüüd Eesti välja viinud. See on muidugi asi, mis hakkab meile väga kurjalt kätte maksma aastakümneid, võib-olla aastasadu.
Teiseltpoolt, kui püütakse siin valelikult väita, et Saksamaale ümberasujate probleem on ainult paarisaja avalduse esitaja probleem, siis lugege vähemalt sellesama poliitilise Riigikohtu otsuski läbi. Seal on otseselt kirjutatud, et kui tunnistatakse see paragrahv kehtetuks, siis tekib kõigil ümberasujatel õigus lugeda ennast omandireformi subjektiks. Kuivõrd neil varem seda õigust ei olnud, siis esitasid ainult paarsada äraostetavate juristide poolt ässitatud sakslast avalduse vara tagasisaamiseks.
Niipea, kui see paragrahv tühistatakse, on muudetud radikaalselt omandireformi aluste seadust ja eranditult kõigil ümberasujatel tekib ennistamisõigus. Kui palju neid seda kasutab, seda me ei tea. Aga me teame vähemalt seda senise tegevuse põhjal, et Eesti juristid teevad kõik, et omakasu nimel võimalikult palju ümberasujatest seda ennistamisõigust kasutaks.
Niisiis, kui keegi jätab siin mulje mingist 90 miljonist kroonist, mille pärast tasub siin Eesti rahvast õiguslikult lammutada, Eesti riiki õiguslikult lammutada, siis on tegemist kas lollpeaga või vastutustundetu valetajaga.
Niisiis, meil tuleb ikka selgeks teha, palju on seda vara, mis tuleb kõik kompenseerida, ja siis tuleb küsida, kelle arvel kompenseeritakse, miks kompenseeritakse. Need ei ole kümned või sajad miljonid kroonid, need on miljardid kroonid, millega tuleb siinolnud inimeste vara kompenseerida, sest läks rikas kiht ja mitte vallasandid, nagu proovis siin eelnõu esitaja meile selgeks teha.
Nüüd on küsimus, kas õigusriigi nimel, millest siin räägiti, see on lammutatava õigusriigi nimel, pidavat see Eesti riik millegipärast kinni maksma selle, mille on lubanud kinni maksta Saksa riik. Ja nüüd on küsimus, et keegi veel pidavat tõestama seda, kas Saksa riik ikka täitis oma lepingulised kohustused või mitte. On ju selge, et Saksa riigi esindajad olid siin, nendega sõlmisid äraminejad lepingu, selle alusel anti vara siin üle, selle Venemaa kompenseeris Saksamaale. Kui Saksamaa jättis nüüd oma kohustused täitmata, siis see Eesti riigi asi küll ei ole. Käigu need sakslased või Saksamaale ümberasujad ja ka meie teatud poliitikud kohut Saksa riigiga. Tõestagu, et nad on jätnud oma kohustused täitmata, nõudku välja õiguste või muude asjade, riikide seaduste nimel. Aga seda, et Eesti rahvas pannakse kinni maksma sakslaste poolt kokku keeratud käkki, see on, ausalt, ennekuulmatu.
Siin arutati küsimuse üle, kas need vabatahtlikult läinud on ikka põgenikud või ei ole põgenikud. Loomulikult me võime kõiki põgenikeks nimetada. Praegu on ju Eestist põgenenud välismaale tööle kümneid tuhandeid inimesi, põgenenud Eesti ebainimliku korra eest, kus neil ei võimaldata kodus tööd teha – nad peavad seda otsima välismaalt. Põgenikud, selged põgenikud ju, mis siis, et ise võtsid pileti, istusid laeva, lennuki või rongi või auto peale, läksid - selged põgenikud. Kui me selliselt hakkame juba õigusega manipuleerima, siis ei ole Eestil mingit õigusriigi tulevikku, kus kõik muudetakse formaalseks jamaks, kogu õigussüsteem muudetakse küüniliseks mängumaaks.
See on see, mille on toonud kaasa mammonajanu, vastutustundetu juudaseeklite teenimine siin Riigikogus. Rahvaliit ei toeta mitte kunagi ühtegi sellist seadust ja teeb enda poolt kõik, mis võimaliku, et sellistele õigusriiki ja meie rahvast kahjustavatele seadustele vastu astuda.


------------------------------------------------------------
Kuigi Keskerakond Res Publica esitatud ümberasujate seaduseelnõu ei toeta, on pragmaatiline viia eelnõu teisele lugemisele, teha täiendusi ja parandusi ning otsida Keskerakonna samasisulise eelnõu ja Res Publica eelnõu ühisosa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (34)