Mina kah, inimeseloom

SIMMO SAAR,      25. juuli 2001


Õhku on vähe, palavus vajub üle keha. Esimesed higipiisad tungivad pooridest nahale, ümber on kuulda laste nuttu ning karjumist. Inimesed trügivad, trügivad valguse poole, kuid juba hetk hiljem takistab nende läbimurde raudvõre, mis vaikselt, kuid kindlalt ülevalt alla vajub. Kindlasti mõtlevad paljud, et tegu on kas katkendiga koonduslaagri vangi memuaaridest või siis mõnest lahingukirjeldusest. Kuid ei - asi on sootuks teine. Tegu on hoopiski sporditarvete poes "Giocomelli" juuni algul toimunud soodusmüügiga.
Pean ausalt tunnistama, et olin seal pakutud kaubast ja eelkõige hindadest alguses vasikavaimustuses. Vanad tossud olid juba ammu kulunud väljanägemise saavutanud ning raha uute ostmiseks ju ka oluliselt polnud. Ent "üllad itaallased" tundusid isegi mulle andvat võimaluse end korralikult riidesse panna.
Alles mõned päevad tagasi oli seal samuti soodusmüük, seekord ma hommikul kohale ei jõudnud. On ju suvel niivõrd palju muid tegemisi ja kohustusi, et lihtsalt pole võimalik avamise ajaks kohale jõuda. Kuid lootus, et kaupa ehk veidikenegi jätkub, hoidis muremõtted minust eemal. Ent õhtupoole kohale jõudes olin juba seatud tõsiasja ette, et kõik oli müüdud. Jooksukingad, mida ihaldasin, olid läinud. Ja nad olid läinud koju kellegi teisega, mitte minuga.
Seekord läksin kohale aga juba kella kümneks. Mis mind jahmatas, oli järjekorra pikkus. Inimesed seisid kümneid meetreid pikas "sabas", just nii nagu veel kuldsel nõukogude ajalgi. Siis painas inimesi asjade defitsiit, nüüd aga napib raha. Mõned minutid seisnuna hakkasin käituma nagu teisedki ning sedapuhku tähendas teistega samastumine nügimist. Ja siis oli mul kahju, kohe väga kahju, et mu fotoaparaat koju jäi. Ning samas oli mul veel rohkem kahju, et mul videokaamerat pole. Sest väga tore oleks ju olnud vaadata seda, kuidas "ESS-i" turvamehed rahvamassi järjekorda lükkasid ning nende peale karjusid.
Ähvardused lendasid nagu mõnes ameerika märulis. Minu selja tagant karjus üks keskmiselt ennast täis noormees turvameestele ähvardusi, viimased aga lubasid vajadusel jõudu kasutada. Ja muidugi samas tuleb neist ka aru saada, sest mõningad inimeseloomad käitusid tõesti pehmelt öeldes ulakalt. Mõned lõid aga käega ning lahkusid. Ühe vanadaami otsus jätta oma ostuplaanid sinnapaika sai mu seljataga seisvate noormeeste nilbete kiiduavalduste osaliseks. Ent paraku polnud minemajalutamine kui tegevuski lihtne - kõik liikusid ju vastupidises suunas.
Tänu selle kodaniku lahkumisponnistustele kaotasin ka mina päris mitu kohta, mille tõttu "Nike´I" tossud nihkusid veelgi kättesaamatumasse kaugusesse. Seisnud järjekorras umbes nelikümmend minutit, otsustasin lahkuda. Õhupuudus
andis juba tunda ning turvameeste karjumine, mis moodustas laste nutuga suurepärase harmoonia, hakkas samuti ära tüütama. Hinges oli vaid suur solvumine, sest hoolimata soodsatest hindadest ei olnud ma siiski nõus loobuma oma inimväärikusest. Ma polnud nõus käituma nagu loom ning see, et minuga käituti kui loomaga, pahandas mind vahest veelgi rohkem.
Kodu poole sammudes hakkasin mõtlema, miks selliste sooduskampaaniate puhul alati "kakamaik" suhu jääb. Ning jõudsin järeldusele, et see tuleb juba nende kampaaniate iseloomust. Pakutud kaupa on alati vähe, allahindlus suhteliselt suur. Ning meie inimeste palgad samas väikesed ja ühiskonnas väärtustatud eesmärgid liialt suured, et nendeni tavalisi teid mööda püüelda. Näiteks "ON-OFF" elektroonikapoe avamisel oli saadaval kümme tuhandekroonist televiisorit. Ning inimesed võitlesid, karjusid ja meenutasid kõike seda tehes rohkem metselajaid kui neid üllaid hingega olendeid, kelleks endid nimetame.
Leian, et sellised kampaaniad tuleks ära jätta, kuna nad rikuvad inimväärikust. Või õigemini tuleks kindlustada kaubale piisav kogus, et jaguks rohkematele kui sajale esimesele tublimale lööjale. Muidugi mõnes mõttes näitavad taolised "megamüügid" ka meie kodanike suhtumist normidesse ning eelkõige üksteisesse. Kui mõnesaja kroonise kokkuhoiu puhul on üks inimene valmis teisel pea lõhki lööma, siis on midagi viltu. Või isegi vaat et mäda. Ning kardan, et tegu on just sündroomiga, mis tekib väga piiratud ressursside puhul. Kuid see piiratud ressurss on ju keskmise inimese sissetulek.
Enamik meist on taas võrdselt vaesed, nagu tavatsetakse öelda rahva kohta eelmise riigikorra aegu. Aga ehk on ka ühiskond haige, nagu kümne aasta eest oli? Siis kui revolutsiooni laulsime.

Keskmõte:

Kümme aastat tagasi painas inimesi asjade defitsiit, nüüd aga napib raha.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)