Jaan Kaplinski – ainus kirjanik, kes sobiks presidendiks

 Kaplinski oli ainus kogu Euroopas tuntud loomeliitlane, kes julges vastu hakata, kui kommunistlikud kollaborandid koos Stalini-tervitajate järeltulijatega (Lauristin, Rummo, Raud, Semper jt) kogu venekeelse elanikkonna ehk seega kolmandiku Eesti elanikest „okupantideks“ muutsid ja kodueestlaste kodud laiali jagasid, et oma nahka päästa. Tänu nende tänini võimukate suguvõsade kanapimedusele jätkati pärast murrangut Eestis suure Stalini traditsiooni süütute rahvahulkade kohtlemisel – ei mingeid kohtuotsuseid; lihtsalt ära, välja ja minema!

On vähe sellest,

kui Vene Teatri suurepärasele näitlejannale Lidia Golovatajale antakse aastal 2016 presidendi poolt teenetemärk. See ei muuda olematuks tõsiasja, et kuigi pärast augustiputši meie venelasi veel Tallinna elektrirongis emmati ja kiideti Moskva tänavalahingute vapruse eest, ei öelnud paar aastat hiljem kallid eestlastest kolleegid Golovatajale enam tänaval teregi, sest nii oli vahepeal Eestis kombeks. Kahjuks suuresti ka tänu väliseestlastele, kes tänapäevani kelgivad kahe kodakondsusega, kuigi see on Eesti Vabariigis seadusevastane.

Aga mis meil seadustest? Kui on ometi olemas rahvus? Seadusi austagu need muud, eriti Ida-Virumaa taksojuhid. Ja pärast kõike seda kirjutab humorist Andrus Kivirähk tõsimeeli (sarnaselt staliniaegsele andekale riigikirjanikule Juhan Smuulile): kuidas võiks keegi üldse julgeda kahelda meie õigusriigis?

Edgar Savisaar siiski julges, ja kaebas edasi Euroopa Kohtusse.

Ka kirjanik Jaan Kaplinski julges juba murranguajal suurte rahvahulkade, jah, lausa uusstalinistlikule, kohtuta „süüdimõistmisele“ vastu hakata. Ta tegi seda nii kirjasõnas kui ka poliitikas, olles Eesti Vabariigi Riigikogu saadik 1992–1995! Ja ta sai tänu sellele 1990-ndatel kaela sama kohutava sõimuvalingu nagu Edgar Savisaar praegu.

Kaplinski teeb eesti kirjandusele au

mitte üksnes oma loominguga (kuigi ta on Euroopas praegu kõige kõrgemini premeeritud Eesti Vabariigi kirjanik), vaid ta on ka ainus üleeuroopalise tuntusega kuulsus, kes on poliitikas osaledes suutnud taibata, mis Eestis tegelikult toimus ja toimub. Lisaks sellele suudaks ta oma nägemust edasi anda sama heas võõrkeeles ja sama heades kõnedes nagu kord Lennart Meri.

Aga erinevalt Merist on Kaplinski ära teeninud väga erineva maailmavaatega ausate inimeste austuse, kusjuures mitte keegi pole oletanud tema seotust KGB-ga, mis Eesti NSV teenelise kirjaniku Lennart Meri puhul oli täiesti loogiline kahtlustus – oli ju Meri juba stagnaajal kõva tegija ja rändaja välismaal, kuhu pääsesid eriti usaldusväärsed Nõukogude kodanikud. Samal ajal teised eestlased istusid sunnismaistena raudse eesriide taga ilma väljasõiduõiguseta.

Ma ei arva, et kõik ülejäänud inimrühmad ja -rühmakesed, klannid ja klannikesed praegu tahtlikult luiskavad, kui nad kuulutavad oma püha tõde, mis just nende rahvusklanni õnnelikuks teeks. Aga president peaks olema tavakodanikust nägijam ja teadjam, nii kõnes kui ka keeles!

Kõne mõtterikkus ja võõrkeelteoskus

on ju presidendi suurimaid väärtusi meid välismaal esindades. Samas ei sobiks presidendiks andekas sulesepp, kes elanud vaid elevandiluust tornis või Kuku klubis ja kes seepärast tänini siiralt usub, et julgeolekuorganite valvsa pilgu all nõukogulikus eliitklubis prassides ja sovetprivileege nautides tehti ajalugu. Seal kahjuks ei tehtud ajalugu, vaid aretati välja (eelistatult proletaarlike juurtega!) kultuurieliit, kes ei tea või ei taha teada, kuidas rahvas Eestis tegelikult elas ja elab.

Ja loomulikult ei suudeta seepärast luua ka niisuguseid teoseid nagu näiteks Bulgakovi või Pasternaki omad, kus ajastut ja isamaad igavikulise tõepärasusega kirjeldatakse – erinevalt mõningate meie kirjanike mälestusromaanidest, mis ilma autoripoolse selgitustööta lugejas arusaamatust ja hämmeldust tekitavad. Tõeliselt sügavaid ja hingestatud romaane loetakse teatavasti sajandeid ning need ei vaja kommentaare. Neile tunneb kaasa iga kirjaoskaja inimene, kellel ka süda õiges kohas. See kehtib Dickensi, Balzaci, Cervantese ja Shakespeare’i, aga ka Tammsaare ja Vilde, Kaplinski ja Õnnepalu teoste kohta.

Tõeliste nägijate looming püsib aastasadu. Ka rahvuslikust temaatikast saab üleilmne vaimutoit, kuigi seda rahvuslust pole nõudnud ükski riigitegelane ega diktaator, veel vähem taganud riigipalk. Lohutav pole ju seegi tõsiasi, et Hitleri-Saksamaast, kus kogu riiklik propagandamasin oli pühendatud üksnes suure germaani kultuuri ja saksa rahvuse arendamisele, ei pärine peale „Mein Kampf’i“ ühtegi teost, mida meie kaasajal meenutataks. Nõukogudemaal suudeti siiski luua märksa rohkem kirjanduslikke šedöövreid, olgugi tsensuuri valvsa pilgu all, kusjuures parimad loojad (Joseph Brodsky, Aleksandr Solženitsõn jne.) saadeti riigist üldse välja.

Selleks et tõetruult kirjeldada

meie murranguaegset elu, peaks suutma kõigepealt tõetruult kirjeldada omaenda osa selles. Kuid praeguse võimueliidi tegevus on samasuguse aupaistega ümbritsetud nagu kirjanik Hans Leberechti kangelaste oma, sest võimul on ju „meie poisid“. Võimuuimas on kahjuks ka kohalikud loomeliidud, eriti nende juhtkonnad, sest, jah, see püha isamaa! Lihtliikmetel on väga raske sõna sekka öelda, sest riik määrab suuna, rahad, suhtumise.

Aga Jaan Kaplinski pole ühe loomeliidu lihtliige; ta on kogu maailmas tuntud poeet, kelle sõna maksab. Ja just seepärast on tema minu president, sest õnneks tekitas Nõukogudemaa lisaks Brodskyle ka Kaplinski. Kirjanikud Solženitsõn ja Brodsky ei saanud kunagi Venemaa presidendiks, kuigi nad lõpuks kodumaal rehabiliteeriti.

Hakkaksin meie loomeliite uuesti austama, kui nad toetaksid minu unelmat, et Eesti Vabariigis saaks siiski kord presidendiks ka Jaan Kaplinski!

Igal juhul pärast Eesti praegust presidenti – ameeriklast, kes lootis eestlasi muuta õnnelikuks lausa NSVL püssitorude… vabandust ... NATO relvajõudude valvsa pilgu all, oleks meil ometi kord vaja Kadriorgu inimest, keda austavad mitte üksnes väga paljud eestlased, vaid ka paljud venelased, eurooplastest rääkimata.

Oleks vaja niisugust presidenti, kes pole ei klannide ega klannikeste, liitude ega liidukeste president, vaid inimeste oma. Just selline oleks Jaan Kaplinski.

REET KUDU,  kirjanik

[esiletõste] Tõeliselt sügavaid ja hingestatud romaane loetakse sajandeid ja need ei vaja kommentaare. Neile tunneb kaasa iga kirjaoskaja inimene, kellel ka süda õiges kohas. See kehtib Dickensi, Balzaci, Cervantese ja Shakespeare’i, aga ka Tammsaare ja Vilde, Kaplinski ja Õnnepalu teoste kohta.

[fotoallkiri] Jaan Kaplinski Vene viltide ja Hiina puhvaikaga Eesti talves. www.teatritasku.ee

Jaga |