Ajalehe Sirp poliitiline tsensuur

Üks netikommentaar võttis toimunu kokku sõnadega: „Nolgid tegid professorile ära." Kas oligi nii?

Mingis mõttes on kommentaatoril õigus. Ja õigus on neil niikaua, kuni maksumaksja raha eest toimetatakse Sirbis nii, nagu oleks tegemist Tarandi-Maiste isikliku väljaandega. Maiste selgituste kohaselt on toimetus otsustanud mitte tähistada (!)  laulva revolutsiooniga liituvaid juubeleid, sh ka mitte loomeliitude pleenumit!

Minu argumentatsioon, et olgu Sirbi mälupoliitikaga kuidas on, aga UNESCO auhind on erakordne tunnustus ja et UNESCO on autoriteetne maailmakultuuri ühendus (mille esindus tegutseb ka Eestis), ei maksnud midagi.

„Tehti ära" eelkõige neile eesti kultuuriinimestele, kes pingutasid mitu aastat, et põhjendada Balti keti tunnustamist, kogusid arhiiviandmestikku, filmi- ja fotodokumente jne. Sirbi toimetamise aluseks olevad väärtused erinevad ilmselt põhimõtteliselt UNESCO väärtustest. Seega on põhjust küsida, kas Sirbi väärtused ikka teenivad eesti kultuuri, rahvuslikku kultuurimälu? Kes kujundab sedalaadi põhimõtted? Isiklikult ei kaotanud ma midagi. Minu analüüs ilmus Eesti Ekspressi „Areenis" koguni esseena, s.t aukohal, peaaegu paarkümmend korda suuremas tiraažis.

Oma kirjas teile väidab Valle-Sten Maiste, et Sirbis tsensuuri ei ole.

Valle-Sten ei tea järelikult selle mõiste sisu. Ilmselt pole ta ka lugenud Habermasi. Avalikkus jaguneb üldjoontes demokraatlikuks ja mittedemokraatlikuks (viimane pole üldse avalikkus).

Demokraatliku avalikkuse aluseks on avalikult deklareeritud printsiibid, kõigile teada olevad reeglid, ja mitte kildkondlik salapoliitika. Kuna Sirp ilmub Eesti maksumaksja rahastamisel, saab seda legitiimselt toimetada vaid rahastaja volitusel - tema juhendite alusel.

Demokraatia vastandiks on suva, teise sõnaga - omavoli. Ebademokraatlik meedia on omavoli-meedia. Toimetaja tagatoa suva - omavoli -, see ongi tsensuur! ENSV-s võttis omavoli riikliku poliitika kuju, see tähendas tsensuuri koos repressioonidega. Kuid omavoli tunnus on vastuolu üldtunnustatud väärtustega. Omavoli on tsensuuri üks vorme, seejuures räigeim vorm.

Ka vähemuste väärtuste foorumi sulgemine on tsensuur! Omavoli jääb omavoliks. Pole oluline, kas omavoli allikas on Rein Ristlaane, Kaarel Tarandi, Valle-Sten Maiste või kellegi teise käsk. Tagatoa-poliitika asetab toimetuse tegevuse väljapoole avalikkuse kontrolli ja kodanike kriitikat. Arvan, et juba praegu pole mõisavalitsemise-mentaliteet Sirbi kvaliteedile hästi mõjunud.

Kaarel Tarand oma kirjas teile väidab, et Sirp pole mõni saapaparandustöökoda, millel peab olema missioon ja väärtused?

Tarandi kultuurifilosoofia on väärt tsiteerimist, sest läheb meedia ajalukku. Tarand ütleb: „Igasuguse tootmise puhul kajastuvad tootja väärtused tootes. Ajakirjanduses tuleb see eriti lihtsalt välja, mistõttu toimetus/väljaanne ei pea eraldi sõnastama missiooni-visiooni-väärtusi, nagu seda juhtimiskoolitustel ettevõtjatele soovitatakse. Toimetuse „väärtused" ja „poliitika" ongi see, mis ajalehes ilmub."

Maksumaksja rahastataval kultuurilehel polegi seega missiooni ega väärtusi! Harva võib leida ametnikult deklaratsioone, milles elementaarne harimatus ja jultunud enesekindlus nii loomulikult põimuvad. Tegelikult on väärtusnihilism lapsik katse põigelda kõrvale probleemist, et ühisväärtuste vaatenurgast pole võimalik UNESCO otsust kultuurilehes ignoreerida. Skandaalne on aga tõik, et kiri on saadetud ka kõigile toimetuse töötajatele, seega on see tegutsemisjuhend!

Tarandi kinnitus, et vaid toimetajad „otsustavad", kordab nõukogude totalitarismi ühte peamist demagoogilist võtet. Kui Lääne poliitikud küsisid, et kas näiteks usuliste materjalide avaldamine on keelatud, siis kõlas standardne demagoogiline vastus: ei ole mingit keeldu, toimetaja otsustab, ja ta otsustab neid materjale mitte avaldada, sest rahvast need teemad ei huvita!

Sellise võttega peideti tsensuur ära. „Keelan, käsen, poon ja lasen"-tüüpi subjektivism on rahva rahaga ilmuva lehe tööpõhimõttena vastuvõetamatu. Rahva tahte aluseks olevad väärtused ja missioon on sõnastatud juba EV põhiseaduse preambulas!

Kas on tõesti nii, et Tarand küsib kultuuriminister Jäneselt raha nii: „Andke aga papp siia; mis me sellega teeme, on minu enda asi!" Sel viisil rahva raha jagada ei luba  juba seadus. ETV ja ERR-i kui rahva raha eest avalikke huve esindavate asutuste missioon ja väärtused on kirjas nende koduleheküljel. Nii ministeeriumil kui ka toimetuskolleegiumil on viimane aeg muuta Sirbi rahastamine läbipaistvaks ja sõnastada selle väärtused ka ajalehe koduleheküljel.

Kuna Sirbi tegijad nimetavad teid, hr Ruutsoo, Savisaare lakeiks, kuidas te end selle tiitli all tunnete?

Viitate siin Valle-Sten Maiste sõimukirja sellele lõigule, milles ta nimetas mind Savisaart haipivaks pugejaks. Aga mõte jääb samaks. Iseenesest on see isiklik rünnak väga paljastav, sest avab kaarte, kus Savisaar kallatakse üle sõimuga. Sirbi tsenseerimise printsiipide „kõrvad" hakkavad paistma.

Kogu probleem ongi ju Savisaares! Ta on süüdi, et keskelt organiseeris Balti keti! Minu essees ei olnud mitte sõnagi juttu Savisaarest (tunnistan ettevaatuse tõttu!).

Aga eks varga peas põleb müts. Mis tähendab: Savisaare haipimine? Ma ei saa aru. Minu teada pole Maiste ajalugu uurinud, s.t Maiste teadmised lähiajaloost piirduvad Laari & Co kirjutistega. Miks ta neid tõeks peab ja miks talle ei meeldi Laari & Co peajoonega vaidlevad faktid - ei tea. Minu vaated Maistele meeldima ei pea, aga autori isiklik mõnitamine kõneleb sallimatusest erineva arvamuse suhtes ja madalast eetikast.

Kultuurileht Sirp on avalik foorum, kus pole ruumi sallimatusele ja peaks olema ruumi ka Kaarel Tarandi vaadetest erinevatele arvamustele. Toimetajad on avaliku foorumi vahendajad. Nad on seal teenrid ja mitte peremehed.

Pugeda pole vaja mul kellelegi. Minu ametispüsimise eksperdid on n-ö Smith & Svensson, keda Sirbi kõrghariduseta toimetaja arvamused ei loksuta.

Maiste olukord on keerulisem; selles mõttes tunnen talle kaasa. Kohati meenutavad tema selgitused nõukogude aega, kui toimetaja pidi ajama absurdset udu (a la UNESCO pole mingi kultuuriautoriteet, loomeliitude pleenum polnud oluline kultuurisündmus jne), ja samas andma mõista, et: saa aru, jääme ikka sõpradeks edasi. Alandav ja jälk olukord kõigile.

Muuseas, siinkohal tunnustan Eesti Päevalehte, kes minu alternatiivse nägemuse Balti keti idee sünnist ilma probleemita avaldas. NB! Vaidlesin ka seal toimetuse töötajaga!

Kuid rahva raha eest ilmuv Sirp oli ja jäi ainsaks leheks, mis Balti ketist ridagi ei avaldanud. Kas sel viisil väljendati austust nende 400 000 eestlase suhtes, kes tollal, kätest kinni, Eestile vabadust nõudsid? Kui kaua võib toimetaja kasutada rahva raha isikliku poliitika ajamiseks?

Kas te siis väidate, et Sirp harrastab poliitilist tsensuuri?

?ks viis seda teha on Maistest ja Tarandist erinevate vaadetega autori nina ees uks kinni lüüa. Ega muud järeldada pole võimalik. Tsensuuri olemuseks on omavoli. Nõukogude ajaga seob Sirpi see, et selle toimetamise alused (väärtused jm) pole avalikustatud ja sünnivad tagatoas. S.t Eesti glasnost seisab veel ees. Minu essee Sirbist tõrjumise argumendid on lihtsalt rumalad (= UNESCO pole autoriteet). Peatoimetaja otsus jätta laulva revolutsiooni juubel Sirbis käsitlemata on poliitiliselt kallutatud mälupoliitika. Rahva raha eest ilmuvat foorumit kasutab Tarand teisitimõtlejate ründamiseks. Nii said teadlased ja professorid, kes hoiatasid Pronksmehe kõrvaldamisel ruttamise eest, „Upa küla meeste", s.t rahvavaenlaste sildi! (vt Kaarel Tarand „Oh teid, Upa mehi!", Sirp 27. aprill 2007).

Loomeliitude pleenumi mõnitas Tarand juba Luubi toimetuses töötades ära. Rahvarinne on aga pidevalt mõnitada (vt Kaarel Tarand „Rahvarinne kui ibuprofeen", EPL 26. november 2007). Selles artiklis õigustab ta muuseas ka Laari „tööd" ajaloo võltsimisel. Kaarel Tarandi stiili parim näide on Eesti Päevalehes ilmunud paskvill raamatust „Peaminister". Hoobelnud sissejuhatuses, et ta pole raamatut lugenudki, paneb Tarand raamatule kohe külge sildi „leninlik". See oli just nõukogude tava - teisitimõtlejate raamatuid ilma lugemata rämpsuks sildistada! Nüüd suunab ta samadest väärtustest lähtudes Sirbi tööd peatoimetaja õigustes.

Kuidas arvate, kas teil on lootust ennast üldse veel kunagi Sirbis avaldada?

Ei tea, nähtavasti ei ole. Maiste kirjutas mulle, et tal „oleks heameel, kui mu edasine tööelu kulgeks ilma Teie ja Teie asjadeta". Nagu ütleb Tarand, on kõik toimetaja otsustada, väärtusi ja missiooni ei ole.

Minu kirjale, kus esitasin Kaarel Tarandile küsimused „Kas tema alluvate töökohustuste hulka kuulub ka autorite sõimamine? Kas ma olen Sirbis persona non grata? Kas ta jagab Maiste seisukohta?", peatoimetaja Tarand ei vastanud.

Vaikimine on nõusolek. Vastamine talle palka maksvate kodanike kirjadele on Tarandi töökohustus, aga ta vilistab EV seadustele ka siin. Mina kuulun nähtavasti mahakandmisele, mitmes mõttes. Pensioniikka jõudmisega olen ka mina see „penskar", keda Kaarel Tarand avalikus televisioonis sõitles kui ühiskonnale koormaks olevaid muidusööjaid (Sirbi peatoimetaja sõnum oli: „Õgivad nii, et suu rasvast läigib.").

„Upa küla mehena" olen rahvareetur ja nüüd ka põlu all oleva laulva revolutsiooni uurija. Aga laulvat revolutsiooni rahva kultuurileht oma veergel ei kajasta.

Edasi pean kutsuma olukorda kommenteerima Sirbi toimetuse kolleegiumi.

No pasaran!

Üles kirjutanud KESKNÄDAL

Jaga |