Kaubabuss pole lahendus

Mind ajendas kirjutama ühe nn kolkaküla üle 80-aastane vanamammi, kes palus talle poest leiba tuua. Kaubabuss sõidab küll lausa kolm korda nädalas sellest külast läbi, aga kindlat saabumise kellaaega tal pole. Inimesed ootavadki „bussijaamas", mis on tuultele, külmale ja sademetele valla. Põhilised poebussi kliendid on pensioniealised, kel endal puudub sõiduvahend ja kellel pole ka selliseid lähedasi, kel võimalus käia toidukraami hankimas.

Vanainimene kurtis, et külmaga alati ei jõuagi kaubabussi ära oodata ja tuleb toiduaineteta koju tagasi minna. Suvel kuumaga keset päeva on ootamine raske isegi tervel inimesel, rääkimata vanast ja haigest.

Liinibusse liigub harva, koju tagasi saamist peab linnas tundide kaupa ootama.

Ometi oli selleski külas veel mitte väga ammu olemas kõik eluks vajalik. Töötasid kauplus, kus olid nii toidu- kui ka tööstuskaupade osakond, söökla, lasteaed, kool, sidejaoskond, isegi juuksur. Inimestel olid töökohad, rajati siia kodu, kasvatati suureks lapsed.

Nüüdseks on kõik need ettevõtted-asutused suletud, tuul kolistab tühjades majades. Nooremad inimesed on läinud tööd ja leiba otsima kas välismaalt või linnast. Pea igast perest on keegi Soomes või kuskil mujal, ja kes saab neid süüdistada, igaüks tahab ju elada ja oma peret toita.

Külasse ongi jäänud põhiliselt vanemad inimesed, kel pole kuskile minna. Vanadekodudesse neid ei võeta - nad ei jõuaks oma nirust pensionist kohta kinni maksta. Vanad majalobudikud või ühismajade veeta ja kuivkäimlaga korterid ei maksa ju midagi, nende müügist kusagile asustatud kohta eluaset ei hangi.

Mis üle jääb?

Vald on teinud, mis suutis, ja kuuldavasti maksab poebussile veel kenakese summa iga kuu, et see ikka liiguks ja mingit leevendust probleemile tooks, aga see pole ju lahendus. Lugedes äsja IRL-i uueks juhiks valitud hr Reinsalu plaani Tallinna linnavalitsust välja vahetama hakata, tekkis ikka viha hinge küll. Selle asemel, et mõelda, kuidas tuua maale tagasi elu, mille selle erakonna eksjuht omal ajal suures osas likvideeris, mängivad nemad liivakastimänge, et kes kellele ära teeb!

Maainimesed tahavad, et nende lapsed saaks koju tagasi tulla, aga praeguse eluseisuga pole see võimalik. Milleks oleme valinud omi inimesi Riigikogusse, kui neil pole plaaniski mõelda, kuidas riik sellest hullust seisust välja tuua? Seda, millal viie rikkama riigi hulka jõuame, me vist ära oodata ei jõua!

„Tuleks või surmgi," ohkas vanamemm. Trööstitu küll, aga kaua sa kannatada jaksad.

MILVI TUBLI, Vinni valla elanik, Lääne-Virumaa

[pildiallkiri]

Eesti maakaubandust veel elus hoidev kandev-ja müügijõud on kõikvõimalikus vormis ja värvis rataspoed ehk autolavkad.

Jaga |