Seltsimehed kapost, edasi uutele töövõitudele!

Vladimir Veitmani vahistamisest on mõnda aega mööda läinud, kuid kired lõõmavad endiselt. Vahel on kasulik protsesse pisut kunstlikult võimendada, sest siis näeb selgemalt, kuhu need on suundumas.

„Omasid" Veitman ei reetnud

Täiesti vabalt oleks võinud Veitmani kinnipidamise teate sõnastada ka nii - „Järjekordne töövõit julgeoleku kindlustamisel". Kauaaegne KGB kaadriohvitser nõustus meie julgeolekuametnikega taas koostööd tegema.

Veitmanile pühendatud pressikonverentsil ütles prokurör, et Veitman on asunud uurijatega tõepoolest koostööle, ja esimest korda tegi ta seda ju juba 1991. aastal kaposse tööle asudes. Ei peaminister Laar ega siseminister Parek ei näinud selles midagi taunitavat, et KGB kaadriohvitserid julgeolekuasutustes võtmerolle täidavad.

Teisalt on aga, üldsegi mitte naljatoonis, võimalik arutleda ka nii, et mingist reeturist ju juttu teha ei saa. Mees oli kogu aeg, teiselt poolt vaadatuna, ühtede ja samade võimude teenistuses, tema teenistuskäik oli igati edukas; ja jällegi, siitpoolt vaadatuna, pole ta kunagi „oma" olnudki, reeta saab aga ju ainult „oma".

Pressikonverentsil kõlas küsimus: kui palju KGB taustaga inimesi siis meie jõustruktuurides veel on? See jäi paraku riigisaladusele viidates vastuseta. Siia võib tuua endise kapo vaieldamatult professionaalse juhi Jüri Pihli fraasi, et kuidagi kahtlaselt palju jääb neid vahele. Enne on ta ju öelnud ka seda, et neid Simme on meil küll ja küll.

Nüüd võime teha üsna meelevaldse ühenduse nende fraaside vahel, et paljud neist on valvsuse minetanud ning lõplikult infiltreerunud, ja seepärast vahele jäänudki.

Uued paljastused ees?

Ikka tolsamal pressikonverentsil nimetati korduvalt, et vaja oleks arvestada ajafaktorit - Veitman võeti tööle 1991. aastal, mil omi spetse suurt polnud. Õige see nõue ju on, sest lõhe Eesti NSV Eesti Vabariigiks vaikse transformeerumise pooldajate ja platsipuhastajate vahel oli arvestatav. Ning ju siis uute dissidentide väljaselgitamisega, aga ka vana nomenklatuuri jätkamise kindlustamisega tegelesid just simmid ja veitmanid?

Kui Veitmani paljastamist presenteeriti kui töövõitu, siis pole aktuaalsust kaotanud loosung „Seltsimehed, edasi uutele töövõitudele!". Võib-olla saame peatselt kuulda uutest paljastustest? Huvitav, et ükski neist paljastustest ei puuduta võõraid, vaid ikka „omade" hulgast leitud tegelasi.

Pressikonverentsil oli ilmselt õigustatult rahul ka riigi peaprokurör. Loodetavasti annab ta oma parima tõe (või selle poliitiliselt vajaliku aseaine) väljaselgitamisel. Lõplikku tõde me ilmselt teada ei saa.

Jällegi huvitav nüanss: 1980-ndatel represseeritud ja täna vabadusvõitlejate aunimetust kandvate isikute (Kukk, Niklus jt) represseerimisega seotud asjaolude uurimisest ei taha keegi kuulda. Ametlikes vastustes teatatakse, et see on vana asi, ja mingit informatsiooni selle kohta, et „kellegi õigusi oleks riivatud või rikutud, prokuratuuril pole, ja seetõttu ei ole ka mingit põhjust menetluse alustamiseks".

Sõltuvuses peaprokurör

Tähenärijad on välja otsinud (BNS/PM 1.7.2013 kl 23:59), et peaprokuröril, 2670€ suurust kuupalka saavad Aasal on võetud Swedbankist 222 261€ suurune eluasemelaen; samuti on ta kaastaotleja noore pere laenul summas 39 642€. Aas käendab ka õppelaenu summas 895€ ja 1072€, samuti on ta deklaratsiooni märkinud Swedbanki kasuks hüpoteegi kinnistule summas 75 000€, teisele kinnistule summas 1,247 mln krooni ja kolmandale kinnistule summas 3,6 mln krooni, mis on tema kümne aasta netopalk. Aasale kuulub korteriomand Tartus ja Tallinnas, samuti veel üks korter Tallinnas, mis on ühisomandis. Samuti on Aasa nimel 2001. aasta Volkswagen Golf ning 2011. aasta Volkswagen Passat. Lisaks on tal mitu investeeringut erinevatesse pensionifondidesse, neist suurim summas 24 969€.

Kas ta on oma otsustes vaba või on ka manipuleeritav? Loodame esimest. Endistel N.Liidu julgeolekuorganite töötajatel on ju keerulisemgi. Ilmselt pidi 1991. aastal kapo kaastöötaja tööleasumise kinnitama endine leivaisa või tema õigusjärglane. Jaatav vastus pidi tähendama erilist lojaalsust ja andumust, või vähemalt tundub see loogiline.

Ligi teadis Simmist kui ohust

Imelikke seoseid võib leida veelgi. Tuletame meelde, et meil oli kunagi sõjaväeluure, mis leidis toonase kõrge riigiametniku Hermann Simmi tegevuses selgeid ohumärke ja saatis vastavaid ettekandeid toonasele kaitseministrile, kelleks oli Jürgen Ligi.

Ligi suunas need ettekanded Simmile endale, ja Simm likvideeris sõjaväeluure kui sellise hoobilt. Kas Ligi andis Simmile puhta tegevusvälja „kogemata"? Mäletatavasti mängis Ligi läbikukkumisel kaitseministrina ta vargusega vahelejäänud võsu üldsuse jaoks hoopis suuremat rolli kui äsjamainitud seik.

Lõpetuseks, kui meil endil 1991. aastal tõesti pealtkuulamisspetse kuskilt võtta polnud, siis tänaseks võiks samal aastal sündinud helge peaga noor inimene ammu veteranist oma teadmiste poolest ees olla. Ometi eelistati vana ja järeleproovitud kaadrit.

Äkki hoitaksegi neid selleks, et töövõite lihtsamalt planeerida?

ANDRES RAID, TTV ajakirjanik

[esiletõste]

Peaprokurör Norman Aas saab 2670€ suurust kuupalka. Tal on võetud Swedbankist 222 261€ suurune eluasemelaen. Ta on kaastaotleja noore pere laenul summas 39 642€. Aas käendab ka õppelaenu summas 895€ ja 1072€. Ta on deklaratsiooni märkinud Swedbanki kasuks hüpoteegi kinnistule summas 75 000€, teisele kinnistule summas 1,247 mln krooni ja kolmandale kinnistule summas 3,6 mln krooni, mis on tema kümne aasta netopalk. Aasale kuulub korteriomand Tartus ja Tallinnas, ja veel üks korter Tallinnas, mis on ühisomandis. Aasa nimel on 2001. aasta Volkswagen Golf ning 2011. aasta Volkswagen Passat. Tagatipuks on tal mitu investeeringut erinevatesse pensionifondidesse, neist suurim summas 24 969€.

Kas meie peaprokurör on oma otsustes vaba?

Jaga |