Mati Hindi põlvkonnapõhine meeleheiteraamat

URMI REINDE,      20. juuni 2007


Kuidagi tähelepandamatult on möödunud kuumadel suvealguse päevadel Eesti raamatuvaramusse lisandunud üks tähelepanuväärne kirjanduslik mälestusmärk ajale, inimestele ja sündmustele. Sündmustele, mis puudutavad vahetult inimhinge kõige varjatumaid isiklikke tundekambreid ning samal ajal sügavat, ehedat ja avameelset muret riigi ja rahva saatuse pärast.

7. juunil esitlesid autor Mati Hint, TEA kirjastuse juht Silva Tomingas ja esitluse korraldaja Mark Soosaar Pärnus Uue Kunsti Muuseumis panoraamset elu- ja mäluraamatut "Minu vaade maale ja merele".

Selle kirjutise ilmumise ajaks ei ole ma Mati Hindi suurejoonelist teost loomulikult veel läbi töötada jõudnud. Aga juba on "Minu vaatest..." saanud häiriv etteheide mu varasemate lugemata raamatute liiga kiiresti kasvavas hulgas. Sest lugemisahvatlus on suur ja teadasaamisvajadus kibe. Mahukas teos on selle suve plaanides esiplaanil, kuid on juba enam kui selge, et siin ei pääse läbilehitsemisega piirduva pealiskaudse "lugemiselamusega".

Siinnegi viide on mõeldud pigem üleskutsuva ja suunava kirjutisena Mati Hindi mitme aasta jooksul kogutud ja kirja pandud eluvaatele ning nüüd avalikuks saanud päevikuridadele, mille autor ise on alapealkirjastanud "Raamat Madise mälestuseks". Madis Hint on Mati Hindi ajakirjanikust poeg, kes 30-aastasena õnnetult hukkus ja kellest jäid isa-ema kõrval maha abikaasa Astrid Kannel ning toona viieaastane poeg Joonas.

Teades ja tundes eesti keele- ja meelemeest Mati Hinti ning tema sõna ja suhtumise tähendust praeguses heitlikus ajas, on mõistetav, et ega 670-leheküljeline panoraamne elukokkuvõte ei saa piirduda ainult ja üksnes isikliku peretragöödia kirjeldusega. On üpris võimatu leida sõnu õigustamaks selle raamatu ilmumist, mis ei oleks iialgi ilmunud, kui ajendiks poleks elu pidanud sünnitama surma. Püstitanud esialgsetes kavades olnud memuaarkirjandusliku monumendi oma andekale ja varalahkunud pojale, on Mati Hint paralleelselt suutnud edastada mastaapse põlvkonnakajastuse enda ja abikaasa vanemate kaudu (nagu ta ise ütleb, seitse põlve ettepoole), läbi enda ja abikaasa Juta Hindi, läbi Madise, kuni praegu 11-aastase pojapojani välja.

Lisaks on selle suguvõsa ümber ja sees ühe osalisena pidevalt tegev Eesti – läbi viimase paari sajandi, riigita ja riigina. Ning selle meie Eesti inimesed – paremad ja vähem paremad, suisa halvadki. Nii halvad, et Hint peab resümeerima: paljugi halvimast, mis eestlastele ajaloos osaks on saanud ja edaspidigi saab, ei tule meile kaela väljast, vaid seest – meie eneste seest.

Tsitaat Mati Hindi kõnest Pärnus peetud presentatsioonil:

"Poliitiline süüdistamine ja salapealekaebamine on Eesti ühiskonna õudne, ajast aega kestev enesehävituslik alatus, millest ei vabasta eestlasi mis tahes ilmakord, sõda ega rahu, okupatsioon ega iseseisvus. Vahe saab olla ainult selles, et on laastavaid aegu, mil pealekaebajate, Siberisse saatjate ja mahalaskjate teened leiavad kasutamist, ja on teisi, ehitavaid aegu, mil alatus peab jääma varju – ootama enda jaoks paremaid, ühiskonna jaoks aga halvemaid aegu. Pronkssõdurisõja järel lahvatanud poliitiliste süüdistuste, anonüümsete valede, tapmisüleskutsete ja väljasaatmisähvarduste taustal sai mulle näitlikult selgeks, miks 1940., 1941., 1944. ja järgnevad aastad olid Eestis nii verised. Pealekaebajad, valesüüdistused ja mahalaskjad on alati valmis platsi puhastama."

Nii põimubki Tallinna Ülikooli emeriitprofessori Mati Hindi paiguti paranoiasüüdistusteni küündinud pojakaotusvalu üldise maailmavaluga rahva ja riikluse saatuse ja tuleviku pärast. Kuid on nii, et lähedase inimese äkilist kaotust ja sellest tulenevat maailmapildi tumenemist ning järgneva elu mõttetust on tajunud paljud ja paljud inimesed, kes teravast, piinavast ängist on püüdnud välja tulla nii enne Mati Hinti kui ka pärast teda. See on see kuulus eestlaste lohutuslause: elu peab ju edasi minema!

Kuid kui paljud meist suudavad oma rängalt veritseva hingekoorma laotada raamatusse nii, et sellest kasvaks võimas rahvuslik elujõupuu?

Head Kesknädala lugejad, ega mul ei õnnestu nagunii leida kujundeid, mis suudaksid võistelda professor Hindi ilmsesti suureks elutööks kujunenud raamatuga "Minu vaade maale ja merele", mille pealkiri on muide teisendatud Madis Hindi esimeseks ja paraku ka viimaseks jäänud romaani pealkirjast "Vaade merele". Kes tahab saada süvitsipilti meisterliku sõnaseadja ja filosoofilise üldistuseni jõudva meie aja kirjamehe Mati Hindi dramaatilisest elu- ja ilmavalust, võtkem see tänuväärne lugemistöö ette. Lootuses, et küllap saame tunnetega, mis meid endid Mati Hindi mõtteid pidi rännates tabavad, ehk ise hakkama.

Neile aga, kelle mälu ulatub meie praeguse riigi sünni- ja algusaegade juurde, kus Mati Hint oli tegev Rahvarindes ja eriti aktiivne eesti keele tõstmisel riigikeeleks, meenutame, et tema poeg Madis Hint oli neil aegadel Keskerakonna ajalehe "Seitse Päeva" toimetaja. Jõudku siis siin Kesknädalas avaldatud tunnustus ja mäletamine ühtlasi Madiseni. Ja koos temaga aegade alguse ning lõpu mõtestamiseni.

[Piltide juurde:]

Mati Hint, "Minu vaade maale ja merele". TEA Kirjastus 2007. 670 lk.
Kõigest üks tekstinäide:
"Ma ei ole elust tagasi tõmbunud, ma olen ainult astunud varjulisemasse kohta. Minu päevad on väga täis mõtteid ja kirjutamist ning minu mure kõigega hangeldava moraalse lumpeni kätte mängitud isamaa tuleviku pärast võtab vahel vandenõude otsimise paranoia kuju. Kaotamise hirm on veres.
Kui ma kirjutan siin oma pojast ja poja surmast, siis on mul kogu aeg meeles ka Joona isakaotus, mida ma saan nii vähe leevendada."

TEA Kirjastuse juht SILVA TOMINGAS:
Mati Hindi mälestusteraamat „Minu vaade maale ja merele" on igas mõttes, nii sisult kui ka vormilt, ainulaadne, erakordne.
Üks selline raamat peab ka olema, mis on kirjutatud sügava depressiooni seisundis. See on raamat, kus ei tehta nägu, et elu varjupooled ja väga rasked probleemid ei lähe meile korda. Tükati kohtab lugeja siin lausa jahmatamapanevat avameelsust. Leina ja ka esmase shoki erinevad etapid toovad lugejani autori teravdatud mõtteavaldusi nii oma elu ja lähedaste kui ka kogu ühiskonna teemal. Palju aastaid pärast traagilisi sündmusi inimene ei näeks ja ka ei kirjutaks enam nii teravalt ja selliste aktsentidega.
Mati Hindi raamatus on väga palju teatmelist poolt – kultuuriajalugu ja suguvõsa ajaloo kaudu kogu Eesti ühiskonna ajalugu. Teatmekirjanduse pool on ka vast üheks olulisemaks põhjuseks, miks just TEA Kirjastus selle raamatu välja andis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)