Elu on kena

Olen pensionär ja seega aega käes priipäralt. Olen tänulik, et pension on selline, et elada saab. Lapselistel noortel peredel on ju palju raskem. Linn on ka jõudumööda vanu aidanud. Linna piires on bussisõit prii, sotsiaalmaja supikatel müüb soodushinnaga suppi, ja neile, kes ise liikuma ei pääse, tuuakse supp lausa koju. Ka arstiabi on minu jaoks normaalselt kättesaadav olnud.

Pensionärid on positiivne rahvas. Aega saab sisustada mitmes klubis. Pensionäride ühenduse tragid eestvedajad kutsuvad ikka kas laulma, tantsima, loengutele, näitustele, kontsertidele, teatrisse. Nii et igava elu üle võib kurta vaid see, kes ise ei soovi osaleda ja kõrvale hoiab.

Eriti suvisel ajal on linn kultuuriüritustest tulvil: suvetuurid, suvepäevad, tsirkus jne. Üritusi igasugusele maitsele. Ise olen „raamatukoi“. Nüüd on aega lugeda. Muidugi on ka televiisor ja raadio lauanurgal, ilma nendeta  olla ei oskaks. Ajakirjade ja mõne lehegi jaoks jagub eelarvest natukene raha.

Mul on palve ka. Soovin taas üles leida oma koolivenna Robert Sinimäe, kelle kontakti olen kaotanud. Ta kirjutas teile siis, kui oli Aljoša teisaldamine. Tahaksin tema aadressi, et temaga kirja teel mõtteid vahetada. Ta oli ja vist on eruohvitseride liidu esimees, kuulsin seda kunagi raadiost. 

Juba ette tänades

Elvi Mets, Haapsalu

Jaga |