Igavesti hinnaline ja ohus väikeriik

MART HELME,      24. november 2004


Kaheksakümmend aastat 1924. aasta 1. detsembri mässukatsest

Kui 1924. aasta 1. detsembri varahommikul mitmel pool Tallinnas kommunistidest mässajate püssidest lasud kärgatasid, oli see võidukast Vabadussõjast ja edukast Tartu rahulepingust alles joovastuses olevale Eesti avalikkusele täielik šokk. Tõsi küll, tormihoiatusi oli juba olnud. Nagu praegu, nii ei kujunenud ka kaheksakümmend aastat tagasi elu oma riigis kaugeltki mitte kõigile niisuguseks nagu südames ehk loodetud. Impeeriumi turgudest ja toormest ära lõigatud Eesti pidi ellujäämiseks hakkama otsima uut identiteeti ning tuhandetele inimestele tähendas see töö ja sissetulekute kaotamist. Ka uus ärieliit mängis kiire rikastumise mänge kõike muud kui puhaste kätega. Mitte asjata ei ilmunud tol aja käibesse mõiste „pankrotimeister". Suurejoonelised tehingud bolševike kulla pesemiseks väärisid oma mastaapsuselt ning kriminaalsuselt aga ilmselt lausa suurriiklikku mõõdupuud.

Tööpuudus, impeeriumi viljastavates tingimustes suureks paisunud ning meelsuselt küllaltki vasakpoolne proletariaat, viha uusrikaste vastu ning oskuslikud manipulatsioonid Moskvast juhitavate, kuid siin puhtalt viienda kolonni rolli täitvate kohalike kommunistidega lõid avantüüri korraldamiseks lootusrikka pinnase.
Ilmselt peeti ka Moskvas Eesti riiklust sedavõrd nõrgaks, et usuti piisavat vaid kergest tõukest, et vallanduks doominoefekt. Moskva niisugune suhtumine pole muidugi imeks pandav. Bolševistlikud liidrid ei varjanudki, et peavad impeeriumi küljest ära pudenenud provintside iseseisvust vaid ajutiseks nähtuseks. Nagu praegu, nii leiti ka siis, et tõeliseks iseseisvuseks on Eesti liiga väike ja nõrk ning meie vormilinegi, teiste armust sündinud iseseisvus saab kesta vaid seni, kuni Venemaa oma võimsuse ning mõju taastab.

Bolševismi ei igatsenud keegi tagasi
Paraku jätsid bolševikud nii Moskvas kui Tallinnas kahe silma vahele selle konsolideeruva ning bolševike suhtes vaenuliku mõju, mille olid tekitanud nende enda Vabadussõja käigus teostatud terroriaktid. Alahinnati ka eesti mehi psühholoogiliselt ühte liitvat sõjakogemust, veel enam aga 1919. aastal läbiviidud maareformi, mis tegi üle pikkade sajandite eesti põllumehest taas peremehe omaenda maal. Seega, nii nagu praegu, võis ka kaheksakümmend aastat tagasi keskmine eestlane oma koorekihi suhtes küll kriitiline olla, vene võimu, eriti selle bolševistlikku varianti ei igatsetud aga ometi tagasi.
Eesti riigi nõrkust näitas muidugi see, et juba pikemat aega ettevalmistatud mässuplaanidele ei suudetud õigeaegselt jälile jõuda. Õigemini – mässuvõimalust kui niisugust lausa ignoreeriti, leides, et sisemine opositsioon on selleks liiga nõrk, Venemaa otsene sekkumine mässu toetamiseks aga tema nõrkusest ning välispoliitilisest isolatsioonist tulenevalt väga vähetõenäoline.

Idanaaber ei pidanud Tartu rahu millekski
Selles olukorras polegi nii väga imelik, et 1. detsembri varahommikul saatis mässajaid algul märkimisväärne edu. Kohe esimese löögiga suudeti vallutada mitu strateegiliselt tähtsat objekti, teiste seas peapostkontor, Balti jaam ja Lasnamäe sõjalennuväli. Tondi kasarmute ja sõjaministeeriumi vallutamisega jäädi siiski kimpu ja see otsustas ka ülestõusu kiire läbikukkumise, kuigi Balti jaama pärast peeti lahingut veel päevalgi. Lüüasaanud ja ellujäänud võitlussalklased – paarsada meest – pudenesid laiali, otsisid pelgupaika konspiratiivkorteritest, lahkusid Tallinnast ja püüdsid hiljem üle piiri Venemaale põgeneda.
Kuigi enamik tallinlasi, ülejäänud Eesti elanikest kõnelemata, sai juhtunust teada alles siis, kui kõik juba lõppenud oli, vapustas mässukatse rahvast siiski põhjalikult. Oli ju kõigile pikematagi selge, et käputäie kohalike bolševike selja taga seisis Venemaa ning Eestile sai mäss tähendada vaid üht: Venemaa arvestab Tartu rahus antud kinnitust loobuda igaveseks ajaks õigusest Eestile vaid paberil.

Mõtleme taolisele detsembrihommikule ka praegu
Samas tähendas mässu mahasurumine seda, et kommunistid kui viienda kolonnina kasutatav jõud kadus sestpeale Eesti avalikkusest (tegelikult isegi põranda alt) peaaegu täielikult. Mis tähendas, et Venemaa pidi oma taktikat siinse poliitika suunamiseks muutma. Nagu praegu teame, tehti seda kiiresti ja põhjalikult, orienteerudes täielikult ümber kohaliku poliitilise ja ärieliidi mõjutamisele, šantazheerimisele ning äraostmisele.
Võime vaid spekuleerida, mis juhtunuks, kui mäss osutunuks edukamaks ning Venemaa oleks appi kutsutud ning abi oleks sealt ka tulnud. Kas siis oleks puhkenud teine Vabadussõda? Kas Eesti oleks ka selle võitnud? Missugune oleks olnud maailma reaktsioon? Põnevad küsimused ja sugugi mitte tähenduseta tänaselegi päevale. Mõtleme siis detsembrihommiku või -õhtu hämaruses, kui haavatav, hinnaline ja igavesti ohus on meie väike riik. Oli seda kaheksakümmend aastat tagasi ja on ka praegu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)