Sundliikluskindlustuse kehtestamine avas tee sulidele

GEORG ORM,      09. veebruar 2005


Eelmise aasta 7. aprilli Kesknädala numbris ilmus minu artikkel rohkem kui 100 miljoni krooni väärtusega riigivara ebaseaduslikust üleandmisest Eesti Liikluskindlustuse Fondile (LKF). Kirjutasin ka liikluskindlustuse seaduse (LKS) sättest, millega kogu LKFi vara antakse tasuta üle loodavale garantiifondile, mis on kindlustusseltsidele kuuluv eraõiguslik mittetulundusühing.

Minu vastavasisulistele kirjadele vastas õiguskantsler, et see riigivara ebaseaduslik üleandmine tema kompetentsi ei kuulu. Riigikontrolli ja presidendi ametnike vastustest võis aru saada, et see asi neid ei huvita. Presidendi kantseleist saadud kirjas öeldi, et sellele asjale saab hinnangu anda Riigikogu.

Kindlustusest sai tulus lüpsilehm
Sundliikluskindlustuse kehtestamisel leidsid mitmed rahandusministeeriumi süsteemi töötajad, et sellest võib kujuneda tulus lüpsmiskoht, kuna tegemist on era-, mitte riigi rahaga.
Kindlustusinspektsiooni peadirektor Ellen Ridaste pidi kontrollima vastloodud LKFi. Ridaste oskas ennast sättida nõukogu esimeheks – kaks aastat kontrollis iseennast ja tasu sai mõlemast ametikohast.
Ridaste määras rahandusministeeriumi töötajad Alar Urmi ja Veljo Tinni LKFi direktoriteks. Kahel riigitööl üheaegne töötamine on ebaseaduslik ja enne kui riigikontroll selle avastas, pistsid direktorid tasku ligi 100 000 krooni autoomanike raha. Edaspidi sai Urm rahandusministeeriumi juriidilise osakonna juhtajaks, ühtlasi LKFi nõukogu esimeheks. Tinn määrati LKFi direktoriks. LKFis algas pidev äritsemine, mis ei olnud üldse seotud kindlustustööga. Kõike korraldas Tinn Urmi teadmisel ja heakskiidul. LKFi nõukogu liikmed olid ka sellega rahul – said ju kolmel-neljal korral koosolekutel käimise eest aastas soliidset igakuist tasu ja kopsaka aastapreemia hea töö eest.

Kelle tasku läks raha?
1995. aastal organiseeris Urm rahandusministeeriumi kaudu valitsuse korralduse, millega, ignoreerides riigivaraseaduse nõudeid, kingiti LKFile riigivara kinnistud reaalse väärtusega ligi 100 miljonit krooni. LKF pantis selle vara pankadele (2001. aasta alguses oli võlg 50 miljonit krooni) ja raha kasutati jällegi igasugusteks ärilisteks ettevõtmisteks.
Fondi esihärrad ei unustanud ka oma huvisid: fondis organiseeriti tütarettevõtteid, kusjuures tütarettevõtete nõukogude esimees oli Tinn, liikmeks Urm, mõlemad soliidse hüvitisega.
Igal aastal kulutati fondis "liikluskindlustuse korraldamisele" üle 10 miljoni krooni. Kelle tasku see raha läks, jäigi selgustetuks. Riigikontroll tegi kindlaks, et Urm lasi fondil korduvalt rahastada oma ja kõrvaliste isikute välislähetusi, kokku rohkem kui 100 000 krooni eest.
Urmi alla kirjutatud arvete alusel maksti 41 000 krooni töö eest, mille kohta ei olnud sõlmitud mingeid töölepinguid.
Seda ja palju muud märkis riigikontroll oma 2000. aasta aktis ja tegi rahandusministeeriumile ettepaneku Alar Urm LKFi nõukogust tagasi kutsuda. Kuigi rahandusminister Kallas ja kantsler Järvan teadsid Urmi tausta hästi, vastasid nad riigikontrollile, et Urm juhib LKFi nõukogu hästi ja teda tagasi ei kutsuta.

Urmi tugev seljatagune
Olin 2000. aastal nii LKFi nõukogu liige kui Tarbijakaitse Liidu esindaja. Nõukogu koosolekul tegin ettepaneku arutada ka riigikontrolli akti ja võtta vastu nõukogu seisukoht. Teised nõukogu liikmed, esmajoones riigikogulased, leidsid, et pole aega arutada ja ei ole tarviski, sest kõik on ju akti niikuinii lugenud. Nii suhtuski LKFi nõukogu oma töösse.
Kui Koit Pikaro sai LKFi nõukogu liikmeks, algatas ta nõukogus otsuse paluda kaitsepolitseid uurida LKFis toimunud kuritegusid.
LKFis toimunu veeretati kõik direktor Viljo Tinni kaela ja 2002. aasta aprillis mõistis kohus Tinnilt LKFis tekitatud kahju eest välja 19 miljonit krooni. Mingil põhjusel pääses Alar Urm, kes LKFi nõukogu esimehena oli asjaga hästi kursis ja pidi vastutama toimunud mahhinatsioonide eest, vaid kerge ehmatusega. LKFi nõukogu uue esimehe Jürgen Ligi arvates jättis Kapo ja kohus osa materjale läbi vaatamata ja osa süüdlasi leidmata. Miks, jäi selgusetuks. Ju oli Urmil tugev seljatagune – tolleaegne peaminister Siim Kallas ja rahandusministeeriumi kantsler Aare Järvan.

LKF sai vara ebaseaduslikult
See vara moodustati ebaseaduslikult üle antud riigivarast, mis nüüd on odavalt müüdud, ja seadusega LKFile määratud rahast, 8–10% kindlustusseltsidele laekunud kindlustusmaksetest. Seltsid on selle rahaosa alati arvestanud kindlustustariifide sisse. Veel saab LKF suurt sissetulekut piirkindlustuslepingust, mille tariifid määrab ise. Seega moodustubki kogu LKFi vara riigi kinnisvara müügirahast ja autoomanike kindlustusrahast. See avalik-õigusliku juriidilise isiku Liikluskindlustuse Fondi vara on tegelikult ühiskonna vara.

Kindlustusseltse soosiv seadus
Seoses astumisega Euroopa Liitu tuli muuta liikluskindlustuse seadust (LKS). Muudatuste tegijad olid jällegi rahandusministeeriumi töötajad tihedas koostöös kindlustusseltsidega ning uus seadus kujuneski just kindlustusseltse soosivaks.
Seaduses nähakse ette, et LKFi asemele moodustatakse kindlustusseltsidele kuuluv mittetulundusühing-garantiifond, mis vastavalt tsiviilseadustikule on erahuvides loodud eraõiguslik juriidiline isik. Ja viidi sisse ka nõue, et garantiifondile tuleb tasuta üle anda kogu LKFi vara. Põhjendusega, et garantiifond saaks täita pankrotistunud kindlustusseltside kohustusi kindlustusvõtjate ees.
Püütakse veel väita, et garantiifond peab täitma kõiki seaduses ette nähtud kohustusi, samuti neid ülesandeid, mida siiani täitis LKF ja just selleks on seda vara tarvis.
Need põhjendused on varnast võetud ja täielikult valed.
LKSi § 63 (3) järgi peab garantiifondi kõikide kohustuste täitmist tagama kindlustusseltsidelt kogutav liikmemaks. Kuid vastavalt seaduse § 50 sisaldavad kindlustusseltside määratavad sõidukite kindlustusmaksed ka seltside liikmemaksu osa garantiifondile. Seega: kogu tegevuskulu maksavad pidevalt kinni sõidukite kindlustajad-autoomanikud!

Miks Eestis eurodirektiivid ei kehti?
Eurodirektiivid ei näe ette, et riik doteeriks mittetulundus- või muid ühinguid, et need tegeleksid pankrotistunud kindlustusseltside võlgade ja kohustustega. Mis puutub pankrotistumise ohtu, siis mitmed eurodirektiivid nõuavad täpselt, kuidas kindlustusseltsidel peavad olema oma minimaalsed garantiifondid, piisavad kindlustustehnilised tasanduseraldised ja kattevarad. Seda peavad pidevalt kontrollima finantsjärelevalveorganid.
Miks aga Eestis ei kontrollita? Miks nõuab seadus, et riik kingiks eraõiguslikule garantiifondile ühiskondliku vara?
LKFi vara üleandmisest garantiifondile on muidugi huvitatud selle fondi omanikud – kindlustusseltsid. Kuid ka üksikud isikud, kes said ja saavad praegu LKFis tõhusaid sissetulekuid. Näiteks LKFi praegune juhatuse esimees Mart Jesse, kes paarikümne töötajaga fondi juhtimise eest sai juba 2003. aastal ligi 45 000 kroonist kuupalka – rohkem kui ministrid! Sarnased tegelased loodavad ka uues garantiifondis tulutoovaid kohti.
Garantiifond ei tohi kasumit jaotada, kuid on palju võimalusi kasumit otseselt mitte jaotada – osta autosid ja anda need liikmetele kasutada, üürida hooneid, maksta välja igasuguseid lähetusi, määrata hüvitisi jne. Ja seda kõike ei kontrolli keegi!

Midagi ei uuritudki
Talitasin vastavalt presidendi ametnike soovitusele ja kirjutasin Riigikogu majanduskomisjonile. Küsisin, missugune riiklik organ peaks huvi tundma riigivara mahaparseldamise vastu.
Sain komisjoni esimehe, „äraostmatu" Urmas Reinsalu laialivalguva ja ebakonkreetse vastuse: huvi peaksid tundma õiguskantsler, riigikontroll, Politseiamet ja Kaitsepolitsei. Poliitilist kontrolli peab teostama Riigikogu. Kirjas nenditakse tõika, et LKFi nõukogu liikmeteks olid aastate jooksul ka Riigikogu liikmed ja kontroll fondi tegevuse üle ei olnud tõhus. Küsimus, mis selle konkreetse ebaseaduslikult kanditud riigivaraga saab, jäigi vastamata. Nähtavasti pesid ka „äraostmatud" käed puhtaks.
LKFi vara üleandmist eraseltsidele peab Reinsalu põhjendatuks, sest garantiifond peab ju täitma LKFi kohustusi. Reinsalu pole viitsinud tutvuda asjaoluga, et fondi töö maksavad täielikult kinni autoomanikud oma kindlustusmaksega.
Kirjutasin lõpuks Riigikogu esimees Ene Ergmale, kes ei pidanud tarvilikuks minu pöördumisele vastata. Sain aga vastuse Riigikogu majanduskomisjoni aseesimehelt Sven Sesterilt. Sellest võib aru saada, kuidas sünnivad komisjonide otsused:
„/…/ arutati ka Teie kirjas käsitletud teemat. /…/ Eelnõu algataja (Urm, Jesse ja kindlustusseltside esindajad – G. O.) jäid seisukohale, et varade üleandmine on vajalik."
Seega majanduskomisjoni liikmetel oma arvamust ei olnud, asja põhjalikult ei uuritud ja tehti nii, kuidas „eelnõu algataja" tahtis.
Kas tõesti ei leidu Riigikogus kedagi, kes algataks LKSi muudatuse, et annulleerida punkt LKFi vara üleandmise kohta garantiifondile? Ja see ühiskondlik raha sihtotstarbeliselt laste hüvanguks määrata?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)