Tüütama on hakanud, härrased!

Imbi Jeletsky,      04. oktoober 2006


Pensionär olla on uhke ja hää! Miks? Seepärast, et sind juba ära ei unustata, sina oled kui kork, mis igasse auku peab sobima. Või kaigas, millega aeg-ajalt ikka mõne mataka saab anda. Kellele? No sellele, kellele tarvis.
Linnalehes võtab Indrek Kuus sõna 25 000-kroonise keskmise kuupalga asjus, mida ta sõnaosavalt jamaks ja demagoogiaks nimetab. Edgar Savisaare tuleviku-ulma on analüütikud juba teostamatuks kuulutanud ning lihtviisiliste arvutustega t?estanud, mida ja kui palju tõsta saab. See kõik ei vajaks enam ümberütlemist. Kuid too kirjatükk lõpeb südantlõhestava õhkamisega: "Aga pealinna pensionäride hääli ostab Savisaar ikka vaid 700 krooni tükk. Sedagi ainult kord aastas."
Loomulikult on pensionid väiksemad, kui nad olema peaksid. Paraku on paljud palgadki talumatult madalad. Alampalgalähedast töötasu saab Eestis peaaegu pool töötegijaist. Isegi kõrgharidust nõudvais ameteis, olgu muuseumis, raamatukogus või botaanikaaias, saadakse palka tunduvalt alla keskmise. Nii et nurisemiseks on põhjust teistelgi peale pensionäride.
Aga pensionärile Tallinnas elukalliduse tõusu heastamiseks makstud 700 krooni on kui malakas, millega hea äiata. Kuigi ühekordset toetust maksavad teisedki omavalitsused, kuigi kaugeltki kõik linnapead ja maavanemad ei kuulu Keskerakonda. Ja kuigi praegusel majandusministril polegi pensionide ja toetustega otseselt miskit asja.
Muide, pensionäridest valijate hääled polegi hooajakaup, mida vajadust mööda osta ja müüa saab. See, kellele keegi valimistel poolthääle annab, oleneb muudest, tähtsamatest asjadest – sümpaatiatest ja antipaatiatest.
Kroonide ja vanainimestega tümitamine on ammugi igavaks läinud. Härrased, mõelge midagi uut välja!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)